Hetkel kui ma seda hooaega kokkuvõtvat kirjatükki kirjutama asun on kalendris 25. aprill. Tavaolukorras oleks käsil hooaja kõige põnevam periood. Palju mänge, pikemad väljasõidud jne. Ühesõnaga, peaks olema aeg, mida mina treenerina ja kindlasti ka poisid põnevusega ootasid. Kahjuks läks sel aastal teisiti ja tahes tahtmata jääb õhku palju “olekseid”.
Pidime osalema Tallinnas “Nord Cupil”, Kuressaares “Suure Töllu Cupil” ja Lahtis “Easter Tournamentil”. Lõpuni jäid mängimata nii Eesti meistrivõistlused, kui ka Balti liiga.
Kõigepealt natuke numbritest. Balti liigas hoidsime tabelis 32 võistkonna hulgas 13-ndat kohta. Olime taganud koha finaalturniirile. Kolmel etapil pidasime 15 mängu ja saldo oli 6 võitu ja 9 kaotust. Debüüthooaeg nii tugevas seltskonnas igati õnnestunud!
Eesti meistrivõistluste mänge on natuke keerulisem lahti kirjutada. Võib öelda, et jäime süsteemiohvriks, kus suuremad klubid said väheke trikitada ja korvpalliliit oli selle koha pealt jõuetu. Selle tulemusena langesime sügisel peetud kvalifikatsiooniturniiril kolmandasse divisjoni, kus meile tegelikult võrdväärseid vastaseid ei olnud.
Selleks hetkeks kui kõik äkki seisma jäi, olime pidanud 13 kohtumist ning need kõik võitnud keskmiselt 70 punktilise paremusega. Ainuke positiivne asi nii ühekülgsetes mängudes oli see, et treeneril oli võimalus jagada kõigile piisavalt mänguaega. Sellega aga head asjad piirduvad. Arenguks on vaja mänge tugevate vastastega!
Mis on aga palju olulisem, kui mingid võidud ja kaotused, on poiste areng. Selle kohapealt tahaks poisse kõvasti kiita. Treeningutest osavõtt on järjest parem. Neid olukordi, kui keegi puudub ja treener sellest ei tea, oli senise hooaja jooksul mõni üksik.
See näitab, et asja võetakse südamega ja kohusetunne nii enda kui ka võistkonnakaaslaste ees on olemas. On tekkinud väga korralik meeskonnavaim, riietusruumimeeleolu on super. Kõik toetavad üksteist igas olukorras. See on see, mis treenerile suurt rõõmu valmistab.
Usun, et ka poisid ise mõistavad, et edu tagab pikk ja järjepidev töö ning see kriisiaeg oma väikese pausiga suures pildis rolli ei mängi.
Loodetavasti on see eriolukord varsti meeles kui veider mälestus ühest paarikuulisest pausist ja mine tea, äkki see teebki meid näljasemaks.
Lõpetuseks, Eesti üks legendaarsemaid spordiajakirjanikke ja Keila KK korvpallitreener Peep Pahv kirjutas ühes oma hiljutises arvamusartiklis, et nüüd näeme, kuidas sportlased saavad hakkama oludes, kui treeneri piits kõrval ei plaksu. Õige spordimees leiab enda sees selle duhhi ja kannatab piiratud tingimustes treenimise ära, nõrgad lödipüksid jäävad vedelema ja muutuvad mugavaks.
Olen kindel, lödipükse meie tiimis ei ole!
Treener Andre Kuntsel
Ootame oma meeskonda inimest, kes armastab sporti. Pakume võimalust teha samm spordiajakirjandusse ja hakata portaalis saaremaasport.ee vahendama maakonna sportlaste tegemisi. Väike samm võib viia suureni. Kui oled huvitatud võta ühendust telefonil 56 47 39 60.
Ootame oma meeskonda inimest, kes soovib ja oskab tegeleda reklaamimüügiga. Kui oled huvitatud, siis portaal saaremaasport.ee on just sinu jaoks. Võta ühendust telefonil 56 47 39 60.
