Istanbulis toimuval sisekergejõustiku EM-il võitis seitsmevõistluses 6079 punktiga pronksmedali Risto Lillemets. Kulla sai prantslane Kevin Mayer 6348 ja hõbeda norralane Sander Skotheim 6318 punktiga.
„Ma olen nii õnnelik, fantastiline,“ ütles Lillemets vahetult pärast võistlus intervjuus ERR-ile. Atleedi sõnul võib seitsmevõistluses kõike juhtuda ning mõne mehe õnn on teise õnnetus ja vastupidi.
Risto Lillemets pani edule aluse õnnestunud teivashüppega ja ta ütles pärast seda, et plaanib joosta 1000 m enda tempos, kuigi konkurente tuleb jälgida. „Jooksen nii nagu oskan, teisi vaatan pärast jooksu,“ ütles ta ajakirjanikele antud kommentaaris. „Seis peaks olema hea, aga võtan natuke rahulikumalt, sest viimasel ringil ei taha üle joone jalutada. Tuleb lihtsalt püsti jääda, mitte haiget saada ja korralik aeg teha.“
1000 m jooksule läks Lillemets neljandalt kohalt püüdma sakslast Manuel Eitelilt, kelle isiklikust rekordist oli saarlase oma 10 sekundit parem. Punkte oli meestel vastavalt 5200 ja 5222 ehk vahe vaid 2 sekundit sakslase kasuks. 5161 punktiga viiendal kohal olnud Jorge Urena ei tohtinuks meie meest enam ohustada.
1000 meetri jooksus oli Lillemets tänavu saanud kirja 2.38,25, seekord piisas ajast 2.39,50. Kuigi Eitel püstitas isikliku rekordi 2.44,45 sellest ei piisanud. Urena jooksis 2.46,26-ga. „Iseenesest arvasin, et võin natuke kiiremini joosta, aga eks ma ikka jälgisin silmanurgast ka konkurente ja vaatasin, kus need mehed on. Jooks oli ikkagi medali peale ja tulemus oli teisejärguline,“ märkis Risto Lillemets.
Risto Lillemets alustas päeva 60 m tõkkejooksus ajaga 8,05, millega teenis 22 punkti plussi. Heas hoos oli Lillemets teivashüppes, kus kordas isiklikku rekordit 5.10, mis tõstis meie mehe juba medalimängu.
Risto Lillemetsal jäi isiklikust rekordist 6089 puudu 10 punkti. „Kauguses andsin head punktid ära ning suurt skoori niikuinii ei tulnud, ikkagi tiitlivõistlus ja tuli võistelda medalile,“ lausus ta.
„Läksid need esimesed alad, kuidas läksid ja eks ma tegin lihtsalt oma asja edasi. Aga lõpuks suutsin enam-vähem ikkagi oma ära teha, kuigi oli veel võtta. Kartsin pisut ka kanna pärast, aga õnneks ei andnud tunda ja läks ikkagi väga hästi see võistlus.“