main banner
Saaremaa Spordisõber logo




Avadefileel oli sine-must-valge omal kohal. Alver Kivi

Avadefileel oli sine-must-valge omal kohal. Alver Kivi

Miks ikkagi Saarte mängudel medalid?

Kategooriad: Saarte mängud
Autor: Alver Kivi
19.07.2017
09:58

Nagu kirjutavad “klassikud” – medalitabelid ja muu säärane, mis peaks justkui rõhutama võistkonna edu- või ebaedu, jäägu olümpiamängudele ja muudele suurtele tiitlivõistlustele. Las Saarte mängud olla eelkõige mõnus mõõduvõtt rohujuuretasandil, kus trehvata heade sõpradega teistelt saartelt ning võistlusvälisel ajal ka muudki peale spordi teha.

“Memorys for life,” kõlas Gotlandil toimuvate Saarte mängude tunnuslause. Minule olid need 12. mängud, mida spordiajakirjanikuna olen kajastanud, üheksal korral olen ise sündmuste keskel viibinud.

Mäletan meie võrkpallurite raskeid 3:2 võite, aga ka maha mängitud 2:0 eduseise, jalgpallurite ajaloolist 2:2 viiki Mani saarega Shetlandil, Andres Laugu võite Gotlandil ja jalgratturite raskeid kukkumisi Isle of Wightil.

“Te peate ikka kõvasti pappi saama,” märkis üks Gotlandil võistelnud sportlane, kui võttis minu ja Rauli pikad tööpäevad Saarte mängudel kokku. Kui ta kuulis minu eitavat vastust võis silmadest lugeda imestust – kas tõesti on keegi tänapäeval veel valmis tasu küsimata hommikul kella 8-st öösel 3-ni töötama.

Kui sportlased on pingutanud spordiareenidel, siis meie oleme püüdnud anda enda panuse mikrofoni, kaamerate ja arvutite taga. On tulnud vahendada meie sportlaste rõõme ja kaotusi, üllatusi ja altminekuid. Alati on olnud emotsioonide keskel medalid.

Nii ei saa ma olla nõus väitega, et mitmetel aladel pole tegu tõelise tippspordiga, vaid kõige puhtakujulisema asjaarmastajate jõukatsumisega. Arvan, et sellised nimed nagu kergejõustiklased Janne Holmen, Kelly Sotherton, Mattias Sunneborn, Indrek Tustit, Madis Kallas, Kaie Kand, lauatennisist Carl Brean, jalgratturid Mark Cavendish, Andres Lauk ja Mihkel Räim, rannavõrkpallurid Hannes Brinkborg ja Siim Põlluäär on tunnustuseks igale võistlusele.

Saaremaa võistkonnas oli tänavu kümme nn. profisportlast, kes võtsid nõuks oma kodusaare esinduses võistelda. Enamuse delegatsioonist moodustasid küll sportlased, kes alaga tegelevad hobi korras, kuid vähesed ei löö kaasa Eesti meistrivõistlustel.

Saaremaa sportlastele on Saarte mängud muidugi erineva tähtsusega. Kui meie tipud välja jätta, siis paljudele on need võistlused ainsad, kus end rahvusvahelises konkurentsis proovile panna. Ei ole Eestimaal teisi maakondi, kelle sportlased saavad koos ja ühiselt oma kodukohta rahvusvahelisel tasemel esindada.

Nendeks võistlusteks valmistutakse nagu olümpiamängudeks, kuid omal tasemel. Korraldatakse treeninglaagreid ja seatakse oma tippvorm just Saarte mängudeks. Võistlusareenil võideldakse edu nimel viimseni ja alla andmist ei tunnistata.

Või kuidas nimetada jalgpallur Maarek Suursaare võitlust krampidega Ahvenamaaga kohtumise viimasel veerandtunnil, jooksja Ando Õitspuu meeleheitlikku pingutust kaotatud aja tagasitegemiseks pärast rajalt eksimist või võrkpallur Liisel Nelise jätkamist pärast hetkelist peataolekut nägu tabanud pommlöögi järel.

Või emotsioon võidetud medali üle. Selgelt on silme ees treener Andres Laugu rahulolev kehakeel ja pisar silmanurgas pärast poja Karl Patricku võitu kriteeriumis või rannavolle neidude Liisel Nelise ja Gerli Gulli tulek õhtusele koosolekule raskelt võidetud kuldmedalitega.

Sama teevad ka teiste saarte sportlased, kes uhkelt mängude lõputseremoonial medalitega defileerivad. Ja paljude jaoks on just need võistlused eesmärgiks ja stiimuliks oma isiklike vahenditega ja enda vabast ajast sporti teha. Saarte mängudel võidetud medalid on kindlasti paljude saarte inimeste kodudes aukohal.

Ja üks spordi eesmärke ongi võita medal, mida raskemalt see tuleb, seda hinnatum väljateenitud auhind on. Ja miks mitte lugeda võistluste lõpuks kokku võidetud kullad, hõbedad ja pronksid ning vaadata, millisel positsioonil me oma sõprade hulgas oleme.

Jah, tulemused võivad ju jääda maailma tipptasemest kaugele, kuid Saarte mängud ongi 24 saare sportlaste olümpiamängud ja sellisel seisukohal on kõik 2500 osalevat sportlast. See on meie soov ja meie tahe ning keegi teine ei saa seda meilt ära võtta. Me tunneme rõõmu iga võidu, iga õnnestumise ja iga kordamineku üle.

See on kogukond, see on inimesed, kes juba lapsena koos treeninud, see on kogukond, kes aasta-aastalt on üksteisele spordiareenil kaasa elanud. Ja kuigi olümpialasi ja maailmameistreid on meie hulgast sirgunud vähe, tunneme rõõmu ka nende saavutustest, kes on tublid kodukamaral.

Me oleme kurvad, kui omad ei võida ja vajadusel lohutame ja toetame. Olla Saaremaa sportlane ja esindada just oma saart olgu see siis spartakiaadil, jooksu- või suusamaratonil, maakonna- või Eesti meistrivõistlustel on au ja see võimalus on välja teenitud.

Kahjuks mul endal ühtegi võidetud medalit Saarte mängudelt ette näidata ei ole. Aga mul on rõõm ja au, et olen saanud olla meie sportlaste medalivõitude tunnistajaks.

Alver Kivi

 

FacebookJaga


Portaal on valminud Kohaliku omaalgatuseprogrammi toel
Toetajad:
Kuressaare

Tule meie meeskonda!

Ootame oma meeskonda inimest, kes armastab sporti. Pakume võimalust teha samm spordiajakirjandusse ja hakata portaalis saaremaasport.ee vahendama maakonna sportlaste tegemisi. Väike samm võib viia suureni. Kui oled huvitatud võta ühendust telefonil 56 47 39 60.

Ootame oma meeskonda inimest, kes soovib ja oskab tegeleda reklaamimüügiga. Kui oled huvitatud, siis portaal saaremaasport.ee on just sinu jaoks. Võta ühendust telefonil 56 47 39 60.