Miko Pupart: unistus on jõuda jalgpallikohtunikuna maailma tippu

Üheksa aastasena lootusetult jalgpallipisikusse nakatunud Miko Pupart on võtnud tõsiseks eesmärgiks kohtunikuna edasi areneda ja jõuda kunagi vilistama suuri rahvusvahelisi mänge. Hetkel on tal käimas viies hooaeg Eesti meistriliigas ja selle aja jooksul on peakohtunikuna läbi viinud 58 mängu.

Kuidas ja kui vanalt said endale jalgpallipisiku?

Minu jaoks algab jalgpalliline ajaarvamine 2000. aasta Euroopa meistrivõistlustest Hollandis ja Belgias. Mingil seletamatul põhjusel olin ühel suvisel õhtupoolikul televiisori ette, kui naelutatud ja sealt kogu see teekond pihta hakkas.

Suutsin end juba esimeste mängudega kiirelt samastada Portugali koondisega ning mäletan siiani hästi seda pettumust ja kaotusvalu, mis tol hetkel veel 9-aastast poisiklutti valdas, kui hallipäine Austria kohtunik Günter Benko lisaaja lõpus Abel Xavieri käega mängimise eest Prantsusmaale penalti andis ja Zinedine Zidane oma meeskonna tollal veel kehtinud kuldse värava reegli alusel finaali viis.

Nüüd oled Eesti tipptasemel jalgpallikohtunik. Kust tuli mõte hakata sellega tegelema?

2008. aasta kevadel korraldas FC Kuressaare, kelle heaks ma toona töötasin, koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga kahepäevase kiirkursuse koolitamaks vilemehi eelkõige naiste, noorte ja madalamate liigade mängude sujuvamaks läbiviimiseks Saaremaal.

Mäletan hästi, et pärast kursuse lõppu küsisin legendaarses Kuressaare kunstmuruväljaku spordimajas lektor Uno Tutkilt, et milliste ootuste-lootustega sai taoline ettevõtmine läbi viidud. Oleks väga hea, kui saaksime siit pikemas perspektiivis 2-3 uut aktiivset kohtunikku ütles Uno toona. Tänaseks on sellest grupist minu mälu järgi lisaks mulle aktiivselt Eesti tipptasemel tegutsemas veel Mark Gortfelder ja kohtunike vaatlejana Kaupo Põld.

Selleks aga, et teooriatunnist reaalse mänguni jõuda, kulus mul umbes pool aastat, sest koolitusele minnes ei olnud mul esialgu mõtteski reaalselt sellega tegelema hakata. Pigem sai mindud ikka lihtsalt ennast harima, et mängust ja selle toimimise loogikast paremini aru saada.

Kord sama aasta suve lõpus Tallinnas Unot kohates viskasin talle naljaga pooleks mõtte õhku, et olen jube pikalt oodanud, aga ühtegi määramist siiani tulnud pole. Kaks korda ta seda omale öelda ei lasknud ja peagi potsataski e-maili teel minuni päris esimene ametlik kohtunikumääramine  – 30. Augustil 2008, Sörve JK – FC Nõmme United.

Kuidas tuled toime mängu ajal mängijate ja publiku poolt tuleva surve ja mõnikord ka sõimuga?

Mida rohkem publikut ja erinevaid inimesi, seda enam on ka neid, kes leiavad, et just nemad on tribüünil kõige targemad kohtunikku nõuannetega kostitama. Meie nõuandja istub tõsi küll samuti tribüünil, aga see on kohtunike vaatleja, kes annab meile mängujärgselt konstruktiivselt tagasisidet ja juhib esmajoones tähelepanu nendele nii positiivsetele kui negatiivsetele aspektidele, millele vahest ise platsil olles mõelda ei oskakski.

Omamoodi üritavad survet avaldada nii võistkonnad kui ka publik, aga sellest rollist tuleb samuti aru saada. Aastatega olen õppinud sellega tegelema ja mõtestanud seda enda jaoks kui nende, mitte minu probleemi.

Nagu kõigil kohtunikel, nii ka sinul ilmselt tuleb aeg-ajalt sisse mängu tulemust mõjutavaid eksimusi. Kui raskelt neid olukordi üle elad?

Nagu juba eelmise küsimuse juures kirjeldasin, siis on vaid tehtud vead, läbielatud kogemused ja mööduvad aastad need, mis seda kunsti kõige enam õpetada saavad. Teooria on kahtlemata tore, aga kui seda praktikas rakendada ei suuda, siis võid enda jaoks kõike nii ilusaks mõelda, kui vaid soovid, aga tulu sellest ei tõuse.

Kui alustades olid ette tulnud eksimused üle elamiseks, siis nüüdseks on need eelkõige analüüsimiseks, enese arendamiseks ja selleks, et järgmisel korral jälle paremini teha.

Mõistagi on need rutiinid iga kohtuniku jaoks erinevad, kuid pärast iga mängu selle videolt üle vaatamine ja vähemasti võtmemomentide analüüsimine käib tänasel päeval kindlasti kõigi Eesti kõrgliiga kohtunike tavapärase tegevuse hulka. Loomulikult ei pöörata selliste analüüside puhul tähelepanu ainult eksimustele ja nendele aspektidele, mida tuleks parandada, vaid sama oluline on mängujärgselt üles leida ka need kohad, kus on hästi tehtud – kriitilisel hetkel vastu võetud õige ja raske otsus, õigeaegne spurt kiirrünnakuga kaasa jõudmiseks, hea positsioneerumine positsioonirünnaku ajal jne jne.

On ainult puhas rõõm, et oleme oma liigade arengus jõudnud kohta, kus meil on kõrgliiga puhul 180 kvaliteetset videoülekannet ning Esiliiga ja Esiliiga B puhul koduvõistkonna kohustuslik videosalvestus pärast mängu kättesaadav. Loodetavasti on jalgpalliliidul ja partneritel soovi ja võimalusi teleülekannete arengusse veel enam panustada, sest lisaks mängijatele ja treeneritele hõlbustaks see oluliselt ka meie, kohtunike, tööd.

Aspektid, mis sind kohtunikuametis kõige rohkem paeluvad  ja mis sulle ei meeldi selle töö juures?

Ma armastan jalgpalli, armastan seda, mida ma teen. Ja kui mul on võimalus olla selle 90 minuti jooksul koos oma kolme sõbra ja 22 jalgpalluriga murul ning nautida kõike, mida sel pakkuda on. Ma ei oskagi midagi enamat tahta.

Pean aga päris ausalt tunnistama, et ma ei ole oma elu jooksul kordagi just üleliia suur jooksmise fänn olnud. Kui ei usu, küsige Saaremaa ühisgümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Enn Laanemäe käest. Ma olen kindel, et tal on vähemasti põhikooli ajast suurepäraseid lugusid rääkida, kuidas ikka ja jälle kekatundidest viilitud sai. Õnneks on see aga vähemasti viimaste aastate jooksul vaikselt hääbuv mure olnud, kuna olen leidnud enda jaoks väga hea treeninggrupi ja treeneri Marius Undi näol, kes mind viimase kahe aastaga füüsilise konditsiooni koha pealt kõige enam vorminud on.

On sul ka iidoleid kohtunike hulgas ja mida neilt kõige rohkem õppinud oled?

Eestis on selleks kahtlemata minu hea sõber Jaan Roos. Mäletan teda kui esimest nö. päris kohtunikku, kellega mul kontakt tekkis ning sellest ajast peale on ta mind nõustanud ja toetanud ning paljuski ka mentaalsel tasandil aidanud. Nimetaksin teda oma mentoriks.

Rahvusvaheliselt areenilt on mulle viimaste aastate jooksul eelkõige sümpatiseerinud türklane Cüneyt Cakir ja rootslane Jonas Eriksson. Kindlasti on mõlema mehe taga ka väga kõval tasemel ja aastaid kokku töötanud tiim, kuid nende võime ja oskus teha ülisuure pinge all kriitilistel hetkedel nii täpseid ja õigeid otsuseid ning mis kõige tähtsam – kõige selle juures jääda vähemasti väliselt niivõrd rahulikuks – see on kunst! Kui ei usu, googeldage Cakiri ja ma olen enam kui veendunud, et te ei leia sealt ühtegi pilti temast, kus ta kohtunikuna väljakul mingitki emotsiooni välja näitaks.

Milliseks hindad hetkel Eesti jalgpallikohtunike üldist taset?

Me oleme head. Ma tean, et oleme head. Meie kohtunikke, eelkõige meie kõige teravamat tippu, hinnatakse ka Euroopas kõrgelt ja seda kindlasti mitte asjata. Kristo Tohver on endast aastatega väga hea märgi maha jätnud ja minu hinnangul on vaid aja küsimus, mil ta rahvusvahelisel tasemel esimesse gruppi tõuseb ning oma esimest Meistrite Liiga alagrupiturniiri määramist ootama jääb.

Tihti öeldakse, et kohtunike tase vastab mängijate tasemele ja vastupidi. Mõistagi tuleb ette ka olukordi, kus veab alt üks või teine, aga üldplaanis olen sellega nõus. Viimaste aastate jooksul on jalgpallurite tase meie kõrgliigas selgelt ühtlustumas ja paranemas ning sama ka kohtunike puhul. Tänasel päeval on jalgpalliliidu kohtunike komitee poolt kinnitatud 13 väljakukohtunikku, kes Premium liiga mänge teenindavad. Viis vooru mängus, 13 kandidaati peakohtuniku kohale, konkurentsisõel on parajalt tihe.

Kui tihti kohtunikuna ennast täiendad erinevatel kursustel?

Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakond eesotsas koolitusjuht Hannes Kaasikuga viivad hooaja jooksul TOP-kohtunikele läbi keskeltläbi 4-5 seminari. Vahetult enne hooaega ning novembris pärast viimaste mängude lõppu kogunetakse pikemalt ja suurema seltskonnaga, hooaja jooksul on seminarid kompaktsemad ja toimuvad väiksemates töögruppides.

Sellele lisaks on kohtunikud omavahel pidevas suhtluses, et vahetada mõtteid mängus tekkinud olukordade üle ning analüüsida oma tegemisi ja tegemata jätmisi. Meil on mitu listi erinevate väiksemate gruppide jaoks, kus käib iganädalaselt vilgas arutelu nii koduse liiga mahlakamate momentide ümber, kui ka välismaistel teemadel – mängitakse ju iga päev igal pool ning tänasel päeval on videomaterjali kättesaadavus väga hea. Ole ainult mees ja tunne huvi ning tegele.

UEFA poolt väljastatakse igal aastal kaks arvutiprogrammi õppematerjalidega. Kõik võimalikud erinevad väljakul tekkivad situatsioonid on jagatud kategooriatesse ning nende illustreerimiseks on kasutatud videoid nii Meistrite Liigast kui ka koondiste tasandil toimuvatest mängudest. Lisaks on kõikide momentide juures UEFA poolne selgitus, millele lõppotsuse langetamisel mõelda ning ka õige otsus.

Samuti on Eesti tippabikohtunike poolt kulutatud lugematul hulgal töötunde, et kokku panna nüüdseks juba ülemaailmselt tuntud veebisait www.law-11.com, mis on fantastiline kogum nii teoreetilisest materjalist ja tohutust hulgast illustreerivatest videoklippidest, mis see suluseis siis päris täpselt ikkagi on. Seega kes siiani on arvanud, et see on imelihtne, siis minge ja uurige järgi!

Milline on olnud suurim ja oluliseim mäng, mida siiamaani vilistanud oled?

Vastan sellele küsimusele 21 aasta pärast. Olen siis 45 ja kohtunikukarjäärile joone alla tõmmanud.

On kohtunikel ka mingid erinipid, kuidas nad ennast psühholoogiliselt vormis hoiavad?

See on taaskord väga individuaalne ja rutiine on erinevaid. On neid, kes mediteerivad vahetult enne mängu, on neid, kes teevad joogat, on neid, kes mõtete mujale peletamiseks ja liigse pinge mitte tekitamiseks tegelevad täiesti kõrvaliste asjadega, on neid, kes loevad mingeid konkreetseid tähelepanekuid eelmistest mängudest üle jne jne.

Minu jaoks on see seni küllalt lihtsalt käinud, sest tean täpselt, mida keskendumiseks vajan ja kui mu meeskond neid soove austab, ongi väga hea alus edukaks mängu läbi viimiseks loodud.

Kui tihti on peale mängu olnud tunne, et amet on liiga raske ja pole mõtet sellega edasi tegeleda?

Nagu eelpool juba kirjeldasin, siis taolisi probleeme ja muremõtteid tuli pähe pigem varasematel aastatel. Arusaadavalt on mul veel väga-väga pikk tee minna, aga arvan, et olen praeguseks hetkeks 24-aastasena näinud ja kogenud selles valdkonnas üpris palju ning just ise läbielatu on see, mis aitab negatiivsete tunnete vastu võidelda.

Küll aga võin kindlalt väita, et loobumismõtteid ma seni mõlgutanud ei ole ja pigem on ebaõnnestunud partiid esmaste murede järel andnud jõudu juurde, sest suudan kohati olla üsna jäärapäine – kui midagi untsu on läinud, siis selle asemel, et ebaõnnestumist taga nutma jääda, tahan järgmisel korral paremini teha ja endast veel rohkem välja panna.

Palju ja millele põhiliselt pöörad televiisorist või ise staadionil olles jalgpalli vaadates tähelepanu kohtuniku tegevuses juures?

Kuna ma ise tunnen, et pean lisaks kõigele muule ränka vaeva nägema oma positsioneerumisoskuse parandamisega, siis tihti jääb teiste kohtunike puhul silma just see, kus nad mingis konkreetses situatsioonis väljakul asetsevad. Lisaks on tänu üldpildile seda ka hea jälgida, sest tribüünil 20. reas hinnata seda, kas viga ikka oli või pigem mitte, on suhteliselt võimatu.

Televiisori või arvuti vahendusel mänge vaadates meeldib mulle alati tähelepanu pöörata sellele, kuidas üks või teine kohtunik mängijatega suhtleb ning erinevaid situatsioone manageerib. On mehi, kellel on väga sirgjooneline ja jõuline stiil, aga on ka neid, kes kohati lausa ise mängijatega kontakti otsivad ja nendega suhelda soovivad. Õnneks on õppida mõlemast aspektist ja kõigilt, eelkõige maailma tippudelt, kelle esitusi me iganädalaselt nautida saame.

Millised kaugemad eesmärgid sul kohtunikuna on? Tahad jõuda maailma tipptasemele või nii amitsioonikaid plaane ei pea?

Mäletan kui gümnaasiumi lõpus lennuraamatut koostasime, vastasin oma suurima unistuse küsimusele, et tahan jõuda Meistrite Liiga finaali, mõistagi kohtunikuna. Ilus, suur ja roosa unistus ning enamus ilmselt naerab selle välja, aga ilma sihtideta ei jõua elus kuhugi. Küll aga peab kõik toimima printsiibil pea pilvedes, jalad maas.

Töötad hetkel põhikohaga jalgpalliliidu varustajana. Räägi sellest ametist natuke täpsemalt.

Alates möödunud aasta detsembrist olen lisaks varustusosakonnale vastutav ka meeste A-koondise administratiivse poole eest. Kui varustaja ametikohal on esmane ülesanne tagada kõikide varustuselementide, alustades riietest lõpetades pallidega jõudmine meie laost mängijateni ja tagasi, siis uus ametikoht on seni pakkunud veelgi enam väljakutseid.

Suhtlus koondise mängijate ja nende koduklubidega, hotellide ja transpordi broneerimine, otsene suhtlus vastaste alaliitude ning UEFA-ga ja palju muud on see, mis hetkel põhitööna suure osa ajast võtab. Ettevalmistused suve alguse neljaks A-koondise mänguks käivad täie hooga ning juba oleme ka mõtetega sügises, kui algab uus valiktsükkel pääsu eest 2018. aasta maailmameistrivõistlustele Venemaal.

Kas oled ka ise kunagi jalgpallitrennis käinud?

Olen reaalselt jalgpallitrennis käinud oma elust ca kuu aega 2001. aasta suvel. Mäletan treeninguid endisel Kuressaare Põhikooli staadionil Maikko Mölderi ja Jan Važinski käe all, aga täpseid põhjuseid, miks mu mängijakarjäär kuulsusetu lõpu sai, ma päris täpselt enam ei mäletagi.

Küll aga sai legendaarses Koerapargis ümbruskonna poiste ja tüdrukutega hommikul varavalgest õhtupimeduseni aastaid koos vutti taotud. Tänaseks on jalgpalli mõttes sellest seltskonnast kõige kaugemale jõudnud Elari Valmas ja Reio Alt, kes mõlemad FC Kuressaare eest Meistriliigaski mänginud on.

Milline on sinu arvamus  Saaremaa jalgpalli hetkeolukorra kohta?

Teinekord on vaja teha samm või kaks tagasi selleks, et hiljem üks või mitu edasi teha. Usun, et pärast kõrgliigast välja kukkumist valitud suund jätkata sisuliselt vaid saarlastega on hea ja kasulik mitmest aspektist. Kui peaasjalikult mandrimeestest komplekteeritud esindusmeeskond ei pakkunud suurt midagi kohalikule publikule ega ka reaalset väljundit oma klubi kasvandikele, siis nüüd võiks FC Kuressaare käekäik saarlastele üha enam korda minna. Samuti võiksid kõik klubis treenivad noormängijad hetkel Esiliiga B-s pallivat võistkonda näha reaalse eesmärgina, kuhu välja jõuda. Viimaste aastate hea eeskujud selle koha pealt on näiteks Maarek Suursaar ja Karmo Paju, keda mäletan hästi veel sellest ajast, kui klubis töötasin ja neid ikka ja jälle noortegruppide treeningutel nägin.

Väga selgelt on kasvanud ka naiste ja tüdrukute jalgpalli kandepind ja kuigi igavene probleem pärast gümnaasiumi lõppu pakutavatest võimalustest Saaremaal ei ole endiselt head lahendust leidnud, siis usun, et mida aeg edasi ja mida rohkem sellega vaeva nähakse, seda enam see ka klubile tagasi toob.

Uudis Gibraltari otsusest 2019. aasta Saarte mängudel jalgpalliturniiri mitte korraldada oli ja on kahtlemata pettumus mitte ainult nii meie kodusaare vutifännidele ja –mängijatele, vaid ka üldises plaanis kõikidele osalejatele. Loodetavasti annab see aga lisamotivatsiooni järgmise aasta Gotlandi mängudeks, et seal läbi aegade parim tulemus välja võidelda.

Karli Saar