Saaremaa spordist: see mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi

Tsitaat Eesti Vabariigi Presidendilt Toomas Hendrik Ilveselt sobib ilusti Saaremaa spordi hetkeseisust rääkimiseks. Meie spordis on kindlasti palju positiivset, tublisid sportlasi ja töökaid treenereid. Aga on ka vajakajäämisi ja kui me nendega ei tegele, siis võib minna nii, et Saarte mänge võõrustades ei ole meil kõige halvemate arengute korral enam sportlasi, kes nendel võistlustel kodusaart esindaks.

29 aastat saab kohe täis, kui olen ajakirjanikuna kajastanud Saaremaa sporti ja olen üht-teist selle ajaga ka näinud ning mitmele meie spordipõlvkonnale kaasa elanud. Järgnevalt toon siis välja need momendid, mis meie spordis minu hinnangul ei ole hästi ja kus peaks ühiselt panustama. See ei ole etteheide kellegi aadressil, see on minu isiklik nägemus.

Tean, et maailm on muutunud ja need asjad, mis toimisid aastate eest võib täna maha kanda. Aga loodan, et järgnev paneb teid vähemalt kaasa mõtlema ja võib-olla ka oma seisukohta välja ütlema.

Alustaks täiskasvanute pallimängude Eesti meistrivõistlustest, kus meie lippu hoiab ainsana üleval FC Kuressaare. Mul on tegemisel lugu Eesti omavalitsuse toetusest oma esindusvõistkondadele ja siin pean kahetsusega tunnistama, et Saaremaa vald jääb selles küll oma panusega häbisse.

Kindlasti mäletate hooaega, kui Eesti meistrivõistlustel mängisid FC Kuressaare mees- ja naiskond ning duubel, võrkpalli kõrgliigas Saaremaa Võrkpalliklubi ja Saaremaa naiskond ning Esiliigas Saaremaa meeskond, siis paraku ei ole me täna enam esindatud ei võrkpalli ega korvpalliga isegi Esi- või Teise liiga tasemel. Põhjust pole kaugelt otsida, meil lihtsalt pole mängijaid. Vahendid tõsise soovi korral osalemiseks leiaks.

Kuidagi ei tee rõõmsaks see, et Eesti võrkpalli tippklubides mängib vaid kolm meest ja kolm naist, pluss veel kolm meest välismaal, varem oleks saanud võistkonnad saarlastest kokku panna. Korvpallis on veel jäänud Tormi Niits ja Eke Rüütel, aga on olnud aegu, kus Meistriliiga tasemel mängijaid on olnud rohkem.

Olen juba varemalt mitu korda ka kirjutanud, et mängijate vähesuse tõttu ei mängita meil enam maakonna meistrivõistlusi võrk- ja korvpallis. Ei julge veel väita, et nüüd on lõpp, sest Orissaares toimub korvpallis tõsine töö ja ka võrkpallis on paar perspektiivikat noort, kuid kogu ala arengut üksikute tegijate pealt välja ei kanna.  

Räägime spordi kuningannast kergejõustikust. Kui noorte Eesti kergejõustikuvõistlustel oli kunagi protokoll meie sportlaste tulemusi täis, siis nüüd on võistlemas mõned noormehed ja paar neidu. Kas nad ka mingi sportliku taseme saavutavad näitab aeg, aga kandepind peaks kindlasti olema laiem.

Täiskasvanutes on meil vaid kaks Eesti ja maailma tasemel sportlast, juba karjääri lõpetamise poole liikuv Tiidrek Nurme ja karjääriga üle ekvaatori jõudnud mitmevõistleja Risto Lillemets. Naistest oli viimati rahvusvahelisel tasemel tegija Kaie Kand, kes mäletab veel mis aastal viimati?

Kui rääkida Saaremaale varasematel aastatel palju kuulsust toonud spordialadest, siis siin tooksin välja maadluse, tõstmise ja jõutõstmise, võidetud medalid ja tiitlid erinevatelt võistlustelt tegid meid siis uhkeks. Kui Tiit Uspenski Orissaares maadluspoistega veel toimetab, siis kahe viimase puhul läks nii – kadus treener, kadusid ka poisid.

Meil on endisi populaarseid spordialasid, kus oli palju osalejaid, toimusid meistrivõistlused ja erinevad turniirid. Lauatennise meistrivõistlusi viimastel aastatel korraldanud SK Anto andis teada, et nüüd on lõpp. Võistlejate keskmine vanus oli üle 50. Hääbumas on ka kabe ja traditsiooniline Kapa turniir on saanud ajalooks.

Purjetajad on meil üldiselt tublid, medaleid võidavad nii noored, kui vanad, nii Euroopa, kui maailmameistrivõistlustelt, aga sooviks, et ka olümpiaklassides löögile pääsetakse. Seda seni saavutatud pole.

Saarte mängudel Orkneyl tõid meile kullad Linda Kivistik ja Rauno Liitmäe, kelle karjääri tipp on jäänud ka juba kaugele, noorte tulemused olid seal üldjuhul väga lahjad. Kas võimalus kodus nendel võistlustel võistelda lisab motivatsiooni ja toob tegijaid juurde peab näitama aeg.

Meil on spordialasid ja klubisid, mis on liialt ühe eestvedaja kesksed ja nende loobumise järel jääb alles tühjus. Paljud meie treenerid peavad hakkama saamiseks töötama päeval koolis õpetajana.

Mõõda ei saa vaadata meie infrastruktuurist, kus linnastaadion on häbiplekk, Orissaare välitingimused on 60-tes aastates, varasemalt korras olnud ja kasutatud jalgpalliväljakud oleme lasknud rohtu kasvada. Golfiväljakul mängimine on nii kallis, et saarlastel on odavam käia mandril. Terviseradade haldajad on pidanud toimetulekuks otsima lisarahastust, sest valla panusest tasemel radade hooldamiseks ei piisa.

Kiita pole olukord meie pealtvaatajate huviga võistluste vastu, tihti valitseb tribüünidel tühjus. Vabatahtlikud on küll olemas, kuid enamasti panustavad nad mitmel alal ja motivatsiooni kõrgel hoidmine on tõsine väljakutse.

Eelmine vallavalitsus jagas raha köieveole ja naisekandmisele, aga kui meie ainus Pariisi olümpialane Peeter Jürisson soovis oma võistluste toetuseks 500 euri, siis sõnum oli – Raha otsas! Postiivne on, et tänane valitsus on klubide toetuse taastanud!!!

Välja saaks tuua veel organisatsioonide vahelise koostöö, klubide rivaliteedi, parimate valimise, noorte liikumise, unustatud spordilegendid, lapsevanemate tegevuse, suured treeningmaksud, osa sportlaste maha tõmbamise jne.

Lugu läheks väga liiga pikaks ja enamus ei viitsiks lõpuni lugeda. Toonitan veelkord, et eelnev ei ole kellegi kritiseerimiseks, aga minu hinnangul on need murekohad. On asju, mida enam päästa ei õnnestu, kuid kohti, kus ühise pingutusega samm edasi teha jagub. Meil on kompetentseid klubijuhte, treenereid, endisi ja praegusi sportlasi, kes on võimelised pakkuma lahendusi. Leiame need ja paneme Saaremaa spordi lipud veelgi kõrgemalt lehvima!

Alver Kivi