Riko Räim seab maailma ässade rattad trimmi

Kui meil on jalgrattamaailma tippklubides sõitmas Mihkel Räim ja Karl Patrick Lauk, siis Saksamaa ühe lipulaeva BORA – hansgrohe meeskonna mehaanikuna hoiab Saaremaa lippu kõrgel Riko Räim.

„Rattaringkond Pro World Touri tasemel on suhteliselt kitsas ja ei ole nii, et tulen ja ütlen, et olen rattafänn ja tahaks teile tööle tulla,“ rääkis Riko Räim. „Eks see käib ikkagi läbi tutvuste, kus keegi peab sind teadma, keegi peab sind soovitama ja kaadri liikuvus käib peamiselt tiimide vahel ning väga palju uut verd sisse ei tule.“

Võimalus saada maailma tippklubi palgale tekkis Riko Räimel juhuste kokkusattumisel. Kuna ta enam ise ratast ei sõitnud, siis oli loogiline, et sai rataste putitamisel hakata aitama Viikingi klubi, kui vend Rihol oli abi vaja või poistega tuli kusagile minna.

Kui Tartus sõideti Euroopa meistrivõistlusi, siis sattus Riko tänu Mihkel Räimele kokku Israeli koondisega ning see avas ukse hakata käima abiks nende naistekoondisel ja nii ta sellele karusellile sattus.

2019. aastal asus Riko Räim tööle Saksamaa firmas Berotec. „Teadsin, et kusagil seal lähedal on ka Bora baas ja et seal töötavad ka eestlased,“ rääkis ta. „2020. aasta lõpus tuli kõne, et meil oleks inimesi vaja. Kuna mul lõppes ka tehasega tööleping, siis olin vaba. Risto Usin ja Gert Kodanik mind teadsid ning mingeid katseid ei pidanud tegema.“

Riko Räime sõnul tuli hakata end meeskonnas tasapisi tõestama. „Sellega on ka nii, et kui uus mees tuleb, siis ei panda teda kohe olulisematele positsioonidele. Kui nähakse, et oled valmis vastutust võtma ja sõitjatega klapib ning töö on tehtud, siis kasvab ka usaldus,“ selgitas ta arenguid.

Algul oli plaan, et Riko Räim hakkab tegelema juunioridega ja hooaja teises pooles ka põhitiimiga, aga kokkuvõttes tuli olla ikkagi meeskonnaga. Kõik võistlused ei olnud alati kõige tugevama programmiga, aga mingeid sõite sai ta ka juba põhitiimiga. Keegi ei ole etteheiteid teinud, et tema pärast jäi tulemus tegemata.

Riko Räim ütles, et tal kohanemisraskusi ei olnudki. „Võib-olla ise algul väristasin veidi jalga sellepärast, et kuidas teha ja kas teen õigesti,“ lausus ta, lisades, et sellel tasemel on erinevaid sõitjaid, kus mõned on keerulisemad isiksused ja teistega on palju lihtsam asju ajada ning nii peab alati mõtlema, kellega saab mingit nalja teha ja kellega mitte.

„Pidi need inimesed ära tundma, sest iga võistlus olid uued mehed. Esmalt tuli need sõitjad meelde jätta nimepidi, teiseks tuli see sõitja pundist ära tunda. Kui keegi raadios ütles, et tal on kumm puruks või vaja juua anda, siis peab aru saama, kellega tegu ja see tekitas kõige rohkem stressi.“

Kohustusi palju

Kui enamuse hinnangul on ühe mehaaniku töö ainult jalgratta ettevalmistamine võistluseks, siis  profiklubis on tema roll palju suurem. Töö osaks on autode transportimine ja ka vajalike ametnike sõidutamine. Tegeleda tuleb paljude asjadega ja see on ka võib-olla üks põhjusi, miks eestlasi väga hinnatakse.

Hooaja alguses on vaja kõikidele sõitjatele rattad ehitada. Profiklubis on meestel üks ratas kodus, kolm võistluste jaoks ja üks eraldistardist sõiduks. Kui minnakse võistlustele on mehaanik juba paar päeva varem kohal, kes vaatab üle varustuse, kontrollib ära rattad ja nende jooksud, jälgib, et oleks piisavalt pesuaineid ja varuosasid. Üks ülesanne on ka saateautod ette valmistada. Võistluste ajal on niisiis palju pakkimist.

Kui on mitmepäevasõit, siis sõidab üks mehaanik suure rekkaga finišilinna, üks mehaanik on sõidu ajal autos. „On võistlusi, kus oled ise ülimotiveeritud,“ märkis Riko Räim. „Tavaliselt ärkame hommikul kell 6, käime koos teise mehaanikuga jooksmas ja õhtul kella 11-ks oled oma tööpäeva üldjuhul lõpetanud.“

Samas ei ole Riko Räime hinnangul mehaaniku amet kunagi valmis, sest alati on võimalik juurde õppida ja milleski paremaks saada. „Mõtlesin, et kui tuli elektrooniline käiguvahetus, siis ei ole enam võimalik ratast kusagile edasi arendada, aga kogu aeg tulevad uued asjad, mis nõuavad õppimist,“ tõdes ta.

Kuulsad ratturid ei staaritse

BORA – hansgrohe meeskonna tuntuim mees oli kolmekordne maailmameister, Tour de France’il 12 korda etapivõidu saanud slovaki sprinter Peter Sagan, kes tänavu hakkab sõitma Total Energies meeskonnas. Nimekas sõidumees on ka paljudel kordadel end poodiumile sõitnud sakslane Pascal Ackermann. Eestlastest koosneb tiimi Martin Laas.

„Meil ei ole olnud koos palju võistlusi, kuid nad tunduvad olevat lihtsad inimesed ja ei mingit staaritsemist. Vahel võib olla, et tulemuste poolest mingi kehvem mees kujutab endale palju rohkem ette,“ märkis Riko Räim.

Kui sellel tasemel ratturid saavad korralikku palka, siis Räime sõnul sõltub teenistus ka mehaanikutel saavutatud oskustest. „Mina saan hakkama ja ei kurda,“ oli mees enesekindel. „Aga on ka nii, et kui sa oled väga kõva sõitja, siis on sul ka oma mehaanik ja massöör, kelle palgad on siis ka tavaliselt kõrgemad.“

Aastas on Riko Räimel 180-190 tööpäeva, mille sees on ka reisipäevad. Nii leidis ta, et puhkamiseks on aega küll ja kaua sa ikka midagi ei tee. „Mulle tundus, et kõik läks väga kiiresti ja ei olnud hullult raske,“ lausus ta, lisadest, et töö juures meeldib see, et saab reisida ja end realiseerida.

„Töö on väga liikuv ja kalender on tihe. Kaks aastat tehases ei olnud päris see. Hommikul kella aja järgi kohale minna, kogu aeg sama asja tegemine ning ümbruse mitte nägemine ei sobi mulle. Mehaanikuna näeb erinevaid kultuure ja kohti, kus turistid ei käi. Näeb reaalset elu ja kohalike toimetamist. Ja kui sõitjatel läheb hästi, siis saad ka autos korraliku emotsiooni ja see kutsub alati tagasi.“