Eva Haavel naudib FC Kuressaare naiskonna eest mängimist

Varem tõsiselt kergejõustikuga tegelenud ja keskmaajooksudes ka omaealiste Eesti meistrivõistlustel medaleid võitnud Eva Haavel on nüüdseks jõudnud ka jalgpallis niikaugele, et talle on usaldatud juba  FC Kuressaare naiskonna kaptenipael.

“Võtsin peale kapteniks saamist naiskonna täielikult enda südameasjaks, tagamaks mängijatele parimad võimalused väljakul, kui ka selle kõrval,“ sõnab ta.

Elad-õpid hetkel Tartus. Kui raske on leida aega ja motivatsiooni mängudel käimiseks?

Aega ja motivatsiooni leida mängudeks on lihtne, kuna ma teen ikkagi seda, mis mulle väga meeldib ja mille nimel ma tahan oma naiskonnaga olla parim. Trennis käimine on terve elu olnud üks mu osast nii, et olen sellise rutiiniga täiesti harjunud. Kui ma kunagi käisin jalkatrennis sellepärast, et see parandas mu vastupidavust jooksualadeks, siis täna teen seda just sellepärast, et mind paelub jalgpall kui mäng.

Kes sinu senistest treeneritest sind, kui mängijat kõige rohkem mõjutanud on ja kuidas üldse hindad enda arengut aastate lõikes?

Kindlasti jääb mu elu esimeseks ja kõige hingelähedasemaks treeneriks Arli Saar, kes ikkagi suunas mu trennist mänguplatsile. Tema leidis, et selle “niisama jooksja” taga võib miskit veel peidus olla.

Aga sellest ajast, kui Roland Kütt meie treeneriks tuli, muutus minu elus küll kõik. Mu varasemad jooksule spetsialiseeritud trennid asendusid jalgpalliga. Hakkasingi keskenduma siis suurel määral ainult jalgpallile. Ma arvatavasti pole  kunagi kokkugi puutunud  palli nii palju, kui nüüd kolmveerand aasta jooksul ehk võingi väita, et see on esimene peaaegu ainult jalgpallile pühendatud aasta.

Siiani end siiski pikamaajooksjaks nimetanuna olen just arenenud palliga mängu osas, enam ma lihtsalt ehk ei ole kõigest jooksja platsil, vaid nüüd ma tahan võita ja selle nimel omalt poolt miskit anda. Kindlasti on mu arengut positiivselt mõjutanud ka Tartu SK 10 Premium treener Kalev Kajak, kelle käe all oleme pannud palju rõhku just minu löögitehnikale, mis jätkuvalt vajab  järeleaitamist.

Kuidas hindad FC Kuressaare käesolevat hooaega? Millega saab rahul olla, millega mitte?

Hooaeg on kulgenud meil tõusude-mõõnadega. Oleme justkui suutnud teha imemänge, teisalt  kaotanud vastastele, keda oleme suutelised võitma. Jah nüüd, hooaja lõpus justkui hakkaksime uuesti ära vajuma.

Võib-olla on selle taga võõrsil mängudel varasemast natuke lühem pink ja mänguderohke hooaeg, kuid raske on kindlasti kõigil. Samas keegi ei nurise ning üheskoos suudame ennast ajada õigele rajale, mida näitas ka karikamäng Elvaga, kus näitasime, et oleme suutelised mängima tegelikult hästi.

Treener Roland on arendanud meie mängutarkust – saame paremini nüüdseks aru kes, kuidas ja kus ühes-teises olukorras seisma peab, miks ja milleks just seal. Kindlasti on meie võistkond muutunud hooaja lõikes ühtsemaks, sisekliima stabiilsemaks ning on tõusnud tahtmine seista oma kodusaare au eest. Nüüdseks on ka võõrsil mängudel käies varumeeste pink suurenenud ning konkurentsi põhikoosseisu saamise pärast jagub.

Milliseks hindad hetkeseisu Saaremaa naiste jalgpallis? Näed sirgumas uusi Miina Kallaseid või Liis Lepikuid?

Meil on nii palju tublisid noori pealetulijaid, kes juba praegugi käivad koondise mängudel ning kes ongi juba varakult suutnud valida enda ainsaks harrastuseks jalgpalli. Konkreetseid nimesid ei hakka välja tooma, aga  potentsiaalikaid noori, kes võiksid kunagi nende jälgedes käia on ja loodetavasti tuleb veel juurde.

Kuidas oled rahul naiskonna sisekliimaga ja palju saate kokku vabal ajal?

Naiskonna sisekliima on läinud järjest paremaks. Õpime iga mänguga üksteist rohkem tundma ja teineteisega arvestama.

Meil on oma vestlus, kuhu läheb kõik info ja arutame muidki küsimusi. Kuna naiskonna liikmed elavad mööda Eestit laiali, siis niisama vabal ajal ühiselt kokku saada on keeruline. Hooajasiseselt parandab õnneks seda tõika nädalavahetusel aset leidvad mängud, kus mängule sõites või enne mängule kogunemist on soe tunne, sest oled justkui jälle “oma perega”.

Oled praegu ka naiskonna kapten. Tunned seetõttu endal ka suuremat vastutust või on see sinu jaoks pelgalt pael käe peal?

Kapteniks saamine tuli mulle suure üllatusena. Vaatamata enda energilisele ning temperamentsele iseloomule olen alati jalgpalliplatsil olnud nagu “vana rahu ise” ja arvanud, et mingiks ütlejaks ma ei sobi. Kuid jah, kui sain kapteniks, võtsin FC Kuressaare naiskonna enda üheks südameasjaks. Ma tõesti olen üritanud selle hooajaga anda endast maksimumi, et tagada meie mängijatele parimad võimalused nii väljakul kui selle kõrval. Püüdnud leida kompromisse, arutanud erinevaid seisukohti Rolandiga läbi ning püüdnud leida meie naiskonnale sponsoreid, kes aitaks meid toetada näiteks ühtse esindusvormi soetamise.

Vaatamata noorele eale on sinu puhul tegu juba üsna kogenud mängijaga ja peale keskkooli lõpetamist on paljud tõsisemalt jalgpalli mängimise lõpetanud. Mis on sinu plaanid jalgpallurina?

Ma olen üsna vana juba, lausa 20, aga kuna ma läksin oma esimesse jalgpallitrenni 15-aastaselt ning vahepeal jätnud vahele kokku kaks hooaega, olen ma jalgpalli harrastanud kolm aastat ja alles viimane aasta tõsisemalt.

Kui vaadata Eesti mastaabis mängijaid, siis minu vanuseid ja minust oluliselt vanemaid ka, siiski on-ennast nii vanaks ma siis sel juhul veel ikkagi ei pea.

Eks ma jalgpallurina püüangi edasi jätkata ikkagi Kure tiimis, kuigi Tartus trenni tegevas meistriliiga klubis SK10 Premiumis on mind nende ridadesse kutsutud, siis selles osas lööb mul välja ilmselge patriootlikus kodusaare vastu. Kindlasti enese arendamiseks võtan osa Tartu naiskonnaga erinevatest turniiridest, aga kuskile mujale terveks hooajaks ma mängima ei kavatse minna.

Pigem tuntakse mind Saaremaa spordimaastikul siiski endise kergejõustiklasena ning senise pikamaajooksjana, kui jalgpallurina. Arvan, et jätkan enda jaoks jalgpalli avastamist ja üritan endast platsil alati parima anda, samuti olla noorematele oma tahtmise ja “oma minaga” eeskujuks nii palju kui võimalik.

Palju jõuad hetkel muude tegemiste kõrval trenni teha?

Ülikoolielu kõrvalt jõuan trenni teha nii jalgpallile keskendudes,  kui ka enda jooksuvõimet arendades. Põhirõhk läheb Tartus olles kooli kõrval jalgpallile, niisamuti suvel Saaremaal olles. Et mitte oma head jooksuvormi minetada, üritan nädalas käia ka ikkagi paaris jooksutrennis. Ei ole ma enda elus selga pööranud ei ratsutamisele ega golfile, millede juurde ehk kunagi uuesti tõsisemalt tagasi pöördun.

Mida pead praeguse FC Kuressaare naiskonna tugevusteks ja nõrkusteks?

Igal miinusel on oma pluss. Võtta näitena, et meil on üpriski noor võistkond, mis toob meie mängude õhkkonda palju solvumisi ja üksteise mittemõistmist. Samas on jällegi hea tõdeda, et meil on nii palju edukaid kasvandikke. Meie noor koosseis on samuti nii meie tugevuseks kui ka nõrkuseks- tugevuseks seepärast, et oleme arenemisvõimelised, samas jälle puudub praktiliselt meie võistkonnas kogemus, mis vahel põhjustab kaotusi. Suurimaks tugevuseks pean siiski tahtmist ja saarlase jonnakust, millega on igal vastasel meie vastu raske. Nõrkuseks ilmselt kohene motivatsiooni ja enesehinnangu langus, kui meile lüüakse kasvõi üks värav.

On olnud alatine probleem naiskonna kokkusaamiseks eriti just võõrsilmängudeks. Sel hooajal tundub seis natuke parem, aga arenguruumi selles osas kindlasti on. Milliseid lahendusi sina näed, et tüdrukud regulaarselt mängudel käiks?

Tõsi, sellega oleme ka see hooaeg natuke maadelnud. Leian, et iga mängija, kes on öelnud hooaja alguses, et tema see aasta mängib, peab andma endast 110%, et olla kõikidel mängudel kohal. Tean, et on palju tüdrukuid, kes töötavad-käivad koolis, aga alati on mingi võimalus leida see aeg, et minna mängule. Eriti veel, kui terve hooaja kalender on teada I voorust alates. Siin on küsimus aja planeerimises ja vastutuse võtmises, sa vead teisi alt kui sa ei tule mängule. 2017 on seis olnud selles osas palju parem, aga tean, et suudame veel paremini!

On sinu arvetes Saaremaa naiskonnal potentsiaali ka meistriliigas kunagi jälle mängida või tundub see pigem ebareaalne selles valguses, et enamus lahkuvad peale keskkooli Saaremaalt ja jalgpall jääb tahaplaanile?

Kindlasti on, meil peab olema endis see tahtejõud ning treeningutel käimise püsivus.  Peame suutma saada enesekindlamaks ja kui kõik algtõed olemas, on juba lihtsam liikuda meistriliiga tasemele. Tartus trenni tehes tunnen nüüdseks samuti, et suudan sammu pidada  kõrgema liiga mängijatega ning sellest oletan ka seda, et meie enda naiskond suudaks vastu hakata meistriliigas viisakalt, kui piisavalt tahta ja rohkem pühenduda jalgpallile. See aga võiks olla lähima viie aasta unistus, kuhu pürgida. Selle ajaga on meie lootustandvad noormängijad sirgunud vanemaks ja seega meie konkurentsivõimelisemad.

Karli Saar