BC Hundid treener Marko Ool: Töö käib esiliiga medali nimel

Ülemaailmsetel Saarte mängudel võidetud kuldmedal on huntidel nüüdseks väärikalt tähistatud ja juba käib ettevalmistus septembris algavaks järjekordseks esiliiga hooajaks.

BC Hundid/ASSA ABLOY miinimumeesmärk on teha mullusest parem hooaeg, kui langeti juba play-offi esimeses ringis ja kuna meeskonna tuumik on säilinud ja ilmselt on tulemas ka paar tõhusat täiendust, siis on kõik eeldused ilusa tulemuse saavutamiseks olemas leiab treener Marko Ool.

Nüüd on Saarte mängudest ligemale kaks kuud möödas ja oled kindlasti jõudnud toimunut rohkem seedida. Mis ikkagi olid peamised aspektid, mis Saaremaale kauaoodatud kulla lõpuks tõid?

Eks seal oli palju tegureid, aga arvan, et olime nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt seekord valmis. Sellisel turniiril on väga raske mängida, kuna praktiliselt iga päev on mäng ja eksimisruumi üldjuhul ei jäeta ning võitmiseks pead olema väga heas konditsioonis. Kindlasti sai täppi pandud sellega, et me ei teinud treeningutes pausi peale esiliiga hooaja lõppu. Hoidsime pallitunnetust ja füüsilist konditsiooni. Usun, et seetõttu viskasime kogu turniiri väga hea protsendiga. Suutsime ju nelja mänguga visata 40 kolmest, mis tegi vastastel meie katmise suhteliselt keeruliseks, kuna 10-st mehest 8 olid kõik eemalt ohtlikud ja seetõttu olid vastased sunnitud oma kaitse laiali tõmbama, mis jättis meile piisavalt ruumi ka läbimurreteks ja alla mängimiseks. Teine oluline osa oli kindlasti kaitse. Iga mees, kes platsile tuli tahtis kaitses mängida ja vastastel ei lastud palli rahulikult kiigutada. Vastasel juhul ei oleks meil väga võimalust olnud, sest Gibraltar ja Bermuda oleks meid passiivse kaitsega lihtsalt hävitanud. Kolmas ja kõige olulisem oli ikka meeskond. Seekord tundsin, et oleme tõesti ühe asja eest väljas. Iga mees tahtis, võistkond hoidis kokku ja kõik teadsid oma rolli ning täitsid temale pandud ülesanded.

Mida turniiri võit teile, kui treenerile tähendab?

Minule on see suur kordaminek. Kulda olen pikalt nii mängijana kui treenerina jahtinud. Samas sain ka kinnitust, et see mängujoonis, mida meestelt nõuan ja millesse ise usun, toob ka edu. Loodetavasti suudame samamoodi mängida lõpuks ka esiliigas.

 Paljud skeptikud ütlevad, et Saarte mängude korvpalliturniiri tase on madal ja medali võitmine iseenestmõistetav. Milline on sinu arvamus Jersey turniiri üldise taseme kohta?

See on ikka nii, et kui kaotad, siis öeldakse, et mis see võistkond sinna üldse ronib, kui mängida ei oska. Kui võidad on jälle häda. Mina erinevaid turniire võrdlema ei hakkaks. Ma arvan, et Saaremaa korvpalli jaoks on tegemist kõva saavutusega ja poisid said hakkama suure asjaga. Finaalis võideti viimase kolme turniiri võitjat, mis tähendab, et keegi ei tohiks seda saavutust alahinnata. Nagu ütlesin iga turniiri võita on väga raske ja seda suudavad ainult väga head meeskonnad. Üldisest tasemest rääkides võin julgelt öelda, et keskmine tase on aastatega tõusnud. Kui 10 aastat tagasi ei olnud Inglise saarte alistamisega mingit probleemi, siis tänaseks on Guernsey ja Jersey juba päris kõvad pähklid ja teevad oma võitluslikkusega enamikele võistkondadele silmad ette.

Oled juba väga pikalt olnud Saaremaa esiliigas mängiva võistkonna peatreener. Mis sulle annab motivatsiooni meeskonnaga aastast-aastasse edasi tegeleda ja kas ei ole kordagi tekkinud mõtet, et mulle nüüd aitab?

Eks loobumismõtteid on ikka tekkinud, eriti, kui oled jälle play-offi esimeses ringis tappa saanud. Aga võistkonna juures hoiab eelkõige meeskond. Kuna mehed ise tahavad ja püüavad, siis annab see endale ka motivatsiooni asjaga tegeleda. Kindlasti olen tänulik Lev Kaljumäele, kes mulle kunagi  võimaluse andis ja ausalt öeldes ei uskunud, et nii pikalt seda teen. Mõtlesin, et proovin, aga siis tekkis juba hasart. Algusaastatel tegin terve suve tööd, et paika panna liikumised, taktika, trennide ülesehitus jne. See on andnud mulle päris hea kogemuse ja mitte ainult korvpalli poolelt, vaid kogu juhtimise ja organiseermise kohta. Tänaseks päevaks on klubi tegemistesse kaasatud veel mitu minu head sõpra.  Tööd ja tegemised on omavahel jagatud ning kogu tegevus on muutunud professionaalsemaks.

Eelmisel hooajal langes BC Hundid/ASSA ABLOY esiliigas konkurentsist juba play-offi avaringis. Millised olid pettumustvalmistava tulemuse peamised põhjused ja mida tuleval hooajal paremini teha, et kaugemale jõuda?

Ega tegelikult ei saanudki võistkonda korralikult käima ja hea, et üldse play-offi saime. Tagantjärgi arvan, et osasid mängijaid oleksin pidanud kasutama teistel positsioonidel ning mitu mängijat ei jõudnudki erinevatel põhjustel korralikult vormi, mistõttu jäi mäng väga ühekülgseks. See hooaeg katsume eelpool mainitud vead parandada.

Meeskonnas on mitmeid juba suhteliselt kõrges korvpallurieas mängijaid. Sügisel on kõik jätkamas või on mehi, kes plaanivad ketsid varna riputada?

Tänase seisuga jääb hooaeg vahele Ats Pildrel, kes ei jõua töökohustuste tõttu korralikult trennis käia ja samuti ei jätka meil Roman Konotsuk. Teised mehed jätkavad.

On teada juba ka meeskonda lisandujaid Saaremaalt või mujalt?

Meil on kolm mees vaateväljas, aga konkreetseid kokkuleppeid veel ei ole ja seetõttu on uutest tulijatest vara rääkida.

Kui suurt potensiaali näed võistkonnal võidelda esiliigas näiteks final-fouri koha eest? On selleks vaja meeskonda täiendada meistriliiga kogemusega „leegionäridega„?

Selge on see, et lisajõudu on meil vaja. Meistriliiga kogemus tuleb kindlasti kasuks, aga hoopis olulisem on, kuidas mees võistkonda sulandub ja meie joonisesse sobitub. Tuleb tunnistada, et sobivaid mehi on leida raske, sest reeglina nendel meestel, keda meie soovime, ei ole Saaremaaga mingit seost ning „präänikut“ leida, millega neid enda võistkonda tuua on päris raske. Aga õnneks on BC Hundid päris palju positiivset kuulsust kogunud ja vabaagentidega on läbirääkimised muutunud võrreldes varasemaga lihtsamaks. Eesmärgiks on jätkuvalt esiliiga medal ja selle nimel me töötame.

Millal uue hooaja ettevalmistus algas?

Ettevalmistusega alustasime eelmisel nädalal. Kuna eelmine hooaeg oli päris pikk, siis alustasime sellel aastal paar nädalat hiljem.

On selge, et eluaeg praegused üle kolmekümnesed mehed ei mängi ja pealekasvuga Saaremaalt pole ka hetkel kõige paremad lood. Millised eesmärgid on klubil pikemas perspektiivis- üritada säilitada tuumik ikkagi Saaremaa mängijatest või võtta rohkem mandri mehi juurde?

Tõsi see on, et võistkonna keskmine vanus iga aastaga kasvab. Osade meestega alustame 10-ndat hooaega, et väike juubel on tulemas. Praegune on meie kindel seisukoht, et enamik meestest peavad olema Saaremaa taustaga ja seda kontseptsiooni soovime säilitada nii kaua kui võimalik. Mis mõne aasta pärast saab ei oska veel öelda. Eks väikeseid „hunte“ on meeskonna peale juba päris palju, et äkki alustame mingi hetk üldse noortetööga. Praegu võtame aasta korraga, kuna esiliigas osalemine ei ole odav tegevus, siis seetõttu sõltub meil palju sellest, kas ja kui palju suudame leida toetajaid erasektorist.

Lõpetuseks anna hinnang Eesti rahvuskoondise võimalustele paljude meeliköitval sügisesel EM-finaalturniiri alagrupimängudel Lätis?

Ma loodan, et saame alagrupist edasi, aga kindlasti saab see olema väga raske. Ootan huviga, kuidas suudame neutraliseerida vastaste korvialused jõud.

Karli Saar