Saaremaal on omad Raudmehed

Esimest korda Eestis toimunud täispikkuses triatloni läbinud saarlased tunnistavad, et Ironmani võistlus pole naljategu, kuid emotsioon on pingutuse vääriline.

Saarte Hääl rääkis nelja saarlasega, kes laupäeval Ironman Tallinn stardis olid ja ka lõpujoone ületasid. Ursel Velve tegi juba oma viienda täispika triatloni, maratonijooksjana tuntud Renna Järvalt võttis väljakutse vastu esimest korda ning kolm jalgpalluritaustaga Rajaveri – Mikk, Margus ja Urmas – panid ennast proovile meeskonnana. Distantsiks siis 3800 meetrit ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksu ehk maraton.

Vigastuse kiuste lõpuni

Ursel Velve on Eestis tippu kuuluv naistriatleet, kellel pagasis neli täispikka Ironmani. Viienda eel oli tema jaoks ärevust päris palju. Esiteks ei sobi talle kuuma ilmaga võistlemine ja treenimine, kuid just selline on olnud tänavune Eestimaa suvi. Teiseks ei olnud loetud päevad enne võistlust selge, kas tema trumpala ujumine üldse tuleb, kuna vesi oli vaid 10 kraadi soe. Siiski läks vesi 15 kraadi peale ja hommikul päras kuute anti start. Velve ujus 3,8 km tunni ajaga ning jäi enda sõnul rahule.

“Vette hüpates ja esimese poini ujudes oli küll tunne, et nägu külmub ära,” meenutas ta, lisades, et sai küll sooja, kuid veest välja tulles olid sääred ikkagi krambis.

Rattadistants oli koduselt tuttav, kuid Velve sõnul ei suutnud ta ennast seal realiseerida. Seda enam, et 45 km peal asendit kohendades kaotas ta tasakaalu ja kraavist läbi tuhisedes maandus heinamaal. “Õlg tegi küll päris tugevalt valu, aga kuna kiiver ja ratas olid terved ning meditsiini mootorratast läheduses ei näinud, puhastasin ratta heinast ja jätkasin sõitu,” ei andnud ta oma sõnul alla. Mis siis, et joogipunktides pudeli haaramisel lõi valu õlga. “Olin tunde selle võistluse nimel trenni teinud ja ei soovinud nii lihtsalt alla anda,” rääkis ta oma tahtejõust.

Pärast rattasõitu pidas Velve endaga pikalt aru ja otsustas siiski jooksma minna. Ta tunnistas, et Tallinna jooksurada oli senistest Ironmanide radadest raskeim. Kaheksa korda Toompea mäest üles minna ei ole isegi tavajooksjale lihtne ülesanne.

Finišis ootas teda EMO-sse sõit, kus tuvastati parema õlaliigese rebend. Ursel Velve loodab, et 1. septembril Lõuna-Aafrikas Port Elizabethis toimuvaks Ironman 70.3 (pooldistants) võistluseks on ta taas vormis.

Pole normaalsetele

“Distants ei tapa, tempo tapab,” kordas Renna Järvalt kestvusalade kuldreeglit. Seda järgides läks ka tema laupäeval rajale. “Tegin selliselt, et oleks mõnus ja lõpetaksin ikka naerul suuga,” ütles Järvalt.

Piltlikult öeldes visati ta vette, kuna kolleegid kinkisid talle võistlusest osavõtu ning tagasiteed enam ei olnud. “Ema veel tegi nalja, et kas nad tahavad sinust lahti saada, et sind sellisele üritusele saadavad. Ükski normaalne inimene sellist distantsi ette ei võta,” naeris ta. Tõsi, lühemaid triatlonidistantse oli ta enne teinud, seega päris võõras ala ei olnud. Rääkimata siis mitmetest maratonidest.

Ettevalmistusaega oli tal seitse kuud. Ta võttis endale ka abilise, kes treeningplaanidega aitas. Ise on raske paika panna, kuidas planeerida ujumis-, ratta- ja jooksutreeninguid.

“Trenni sai tehtud palju. Kuna olin lapsega kodus, siis sai enamik jooksutrenne tehtud jooksukäruga,” rääkis 1,3-kuuse poja ema. “Ma ei kujutaks ette, kui oleksin pidanud samal ajal veel tööl käima ja siis leidma lisaks aega treeningutele. Pere kannatas juba nüüd, sest emme oli kogu aeg trennis.”

Ujumisest mäletab temagi hirmsat külma, olgugi et seljas oli kalipso ja spetsiaalsed neopreenist müts ja sokid. Külm tegi käed tundetuks ja ei saanud enam aru, kas tõmbad jõuga või ei. “Kühveldasin seal vist mõttetult,” meenutas Järvalt. Alalhoidlikuks muutis ka asjaolu, et osa võistlejaid tõmmati tema silme all alajahtumise tõttu päästepaatidesse. “Ise ei tahtnud nii lõpetada,” kinnitas ta.

Rattasõidus läks Järvaltil enda sõnul hästi. Palju pidi sööma. Iga veidikese aja tagant võttis ta energiageeli ja soolakapsli, pikema vahega energiabatooni. “Tundus, nagu kogu aeg oleks söönud,” naeris ta. Pikal rattasõidul tuli leida ka viis, kuidas ennast motiveerida. Kui alguses luges ta sõidetud kilomeetreid, siis tundusid veel ees olevad vahemaad nii pikad. Ta otsustas, et hakkab ennast läbitud kilomeetrite eest kiitma ja ei mõelnud, kui palju veel ees on. “Kui oli jäänud veel 90 km sõita, püüdsin leida treeningu, kus sama pika maa sõitsin. Mõtlesin, et kujutan ette, milline see distants oli, ja julgustan ennast, et polegi enma palju. Siis taipasin, et see on Kuressaare–Kuivastu ots ja ikka väga pikk. Loobusin ja kiitsin ennast ainult läbitud maa eest,” rääkis Renna Järvalt, kuidas ta rajal oma vaimu püüdis turgutada.

Rattalt jooksurajale minnes olid jalad tema sõnul kui tina täis. Võttis paar kilomeetrit, et korralikult liikuma saada. Tallinna vanalinnas ühte ringi neli korda läbides oligi tema sõnul ainus võimalus vaimselt püsida see, et tuli ringe lugeda. Mitte kilomeetreid. Päike armu ei andnud, joogipunktides tuli kõvasti juua ja jääd krae vahele panna. Viimasel 10 kilomeetril lasi ta tempo alla, sest keha lihtsalt keeldus kiiremini liikumast. “Oluline oli tervena lõppu jõuda,” rääkis Järvalt eesmärgist.

Ta tunnistas, et esimene joostud maraton oli isegi füüsiliselt raskem kui esimene Ironman. Siis hakkas keha pingutusest valutama, nüüd vaid väsis. “Vaimule on Ironman kindlasti palju raskem. Pead olema valmis nii pikalt pingutama,” annab ta tulevastele Ironmanil osalejatele nõu.

Rajaveride raudmehed

Jalgpalluritena tuntud vennad Urmas ja Margus ning nende onupoeg Mikk Rajaver tegid kes laupäeval Ironman Tallinn läbi võistkonnana. Mikk ujus, Urmas sõitis ratast ja Margus jooksis.

Mehed olid eelmisel aastal teinud samas formaadis läbi Otepää Ironmani pooltriatloni ning eelmise aasta viimasel päeval anti välja veksel, et nüüd tuleb teha täispikkus.

Mikk sattus ujumisse oma sõnul olude sunnil. Margus ja Urmas keeldusid sellest kohe ning tal ei jäänud lihtsalt muud üle. Ta tunnistas, et kevadise vigastuse ja pulmade tõttu ei olnud ta piisavalt saanud harjutada. Pikim senine distants oligi Otepää eelmise aasta 1,8 km. Oma sõnul läks ta Lennusadamas siiski pingevabalt saatusele vastu. Loomulikult hirmutas ka teda külm vesi.

“Proovige ise poolteist tundi nägu 15-kraadises vees hoida,” naeris ta. Siiski jäi ta ujumisega rahule. Vahelduvalt krooli ja konna ujumine aitas paremini kurssi hoida, et rajalt eksimise tõttu ei peaks distantsi asjatult pikendama. Järgmiseks võtab Mikk ette üksi pooldistantsi tegemise. ” Igatahes ära ma selle teen kindlasti,” on ta veendunud.

Urmase kõige suurem mure oli see, et Mikk ikka veest välja tuleks. Näinud sugulast tulemas, tuli tal oma sõnul ärevus sisse ning kuigi alles poolteist aastat maanteerattaga sõitnud, suutis ta ennast ületada. Plaanis distantsi kuue tunniga läbida, kuid tegi seda pea 40 minutit kiiremini. Ka tema toonitas, et ülioluline on ennast söögi-joogiga turgutada. Kui energia otsas on, siis ongi kõik. “Vennale teadet üle andes oli mul supertunne,” meenutas Urmas.

Margus pidi poolteist kuud tegelema taastusraviga, et Premium-liigas saadud vigastust ravida. Laupäeval oli ta siiski jalgel ja maratoniks valmis. Vahetult enne starti hakkas sadama paduvihma ning oli hirm, et vihmamärjad sokid ja tossud hõõruvad jalad verele ning kogu jooks saab olema suur kannatamine. Õnneks seda ei juhtunud. Margus alustas oma sõnul rahulikult ja tutvus pigem rajaga. 33. kilomeetri peal tundis ta, et jalad hakkavad raskeks minema, kuid “haamrit” ei tulnud. Samamoodi ei pelutanud teda viimaste kilomeetrite krambid. “Lõpusirgel haarasin Urmase ja Miku raja kõrvalt endaga kaasa ja lõpetasime jooksu kolmekesi koos,” rääkis Margus, viidates, et lõpp oli emotsionaalne.

Kõik viis saarlast tunnistasid, et kodus võistlemine on ikka väga emotsionaalne. Tuttavad olid raja ääres ning nende kaasaelamine andis jõudu juurde. Ursel Velve sõnul ei jää Tallinna võistlus oma korralduselt mujal toimuvatele mitte kuidagi alla.

Raul Vinni

TULEMUSED

Ursel Velve

Aeg 11.04.16 (U 1.00; R 5.37; J 4.18)

Renna Järvalt

Aeg 12.07.59 (U 1.44; R 6.03; J 4.10)

Team Rajaver

Aeg 10.53.05 (U 1.33; 5.22; 3.52)