Saarlased käisid Saarte mängudel Guernseyl esimest korda 2003. aastal. Tänavusest delegatsioonist olid siis kohal jalgratturid Riho Räim ja Indrek Rannama, korvpallitreener Enn Laanemäe ja ajakirjanik Alver Kivi. Kõigile meenub esimesena elamine telklaagris.
Jalgrattakoondise treener Riho Räim ütles, et Guernseyl oldi küll ratastega, aga saare peal väga palju ringi ei kolatud. „Muidugi meenub telklaager, sest sellise tasemega võistlusel pole ma kunagi sellistes tingimustes elanud,“ lausus ta.
„Algul oli see võib-olla isegi naljakas, aga päris õige see kokkuvõttes siiski ei olnud. Guernseyl oli siis väga vahelduv ilm, kus päiksepaiste kõrval tuli ka vihmavalinguid ja elamine oli suhteliselt niiske.“
Riho Räime sõnul sportlikult jalgratturitel Guernseyl väga hästi ei läinud, aga oma medal saadi kriteeriumis ikkagi lõpuks kätte. „Ja kui me vaatame, et selle sõidu võitis jalgrattamaailma absoluutne tippsprinter Mark Cavendish, siis Indrek Rannama pronksmedal on väga hea maitsega,“ tõdes ta.
Veel tõstis Riho Räim esile ajaloolise sportliku fakti, kus ainus kord osales Saarte mängudel naisrattur. Siiri Nurk osales kõigis kolmes sõidus, tegi kõik võistlused lõpuni ja sai treeneri hinnangul korralikult hakkama.
Pärast mõningast pausi Saarte mängude rindel on Indrek Rannama Guernseyl taas kohal. „No käidud on palju ja mängud kipuvad juba mälestustes sassi ka minema ning eriti veel need, mis on toimunud Briti saartel,“ rääkis ta.
„Aga kindlasti meenub esimesena seal telkides elamine, mis ei olnud just kõige õnnestunum ettevõtmine. Mul on karjääris vähe krampe olnud, aga seal just olid, sest vedeliku kaotus oli suur.“
Võidusõidust mäletab Indrek Rannama seda, et eraldistardis ja grupisõidus jäi ta napilt medalita. „Eraldis sõitis üks auto mulle korraks ette ja grupis panin taktikaliselt mõõda,“ meenutas ta.
„Muidugi kriteeriumis õnnestus medal ikkagi kätte saada ja koos Cavendishiga poodiumil olla. Siis polnud ta muidugi veel selline staar nagu ta praegu on, aga huvitav seik karjääris siiski. Ta oli siis juba kiire mees.“
Korvpallitreener Enn Laanemäe ütles, et telkides elamine oli üldiselt mugav, aga hommikul oli elu pisut niiske ja päeva peale läks jälle palavaks. „Meil oli korra nii, et mehed jätsid tossud välja kuivama ja läksid ise linna peale. Vahepeal hakkas aga vihma sadama ja siis oli probleem nende kuivatamisega. Mitu meest mängiski järgmisel päeval libeda tossuga,“ meenutas ta, lisades, et inimene harjub siiski kõigega ja kes on vene kroonust läbi käinud, saab sellistes tingimustes hakkama.
„Muidugi oli esimesel õhtul probleem söögiga. Ports oli väike ja mõtlesime, et tuleb lisa, aga jäi sellega. Siis vaatasime küll, et sellega küll ära ei ela ja sporti ei tee. Õnneks läks juba järgmisel päeval asi paremaks.“
Kuigi telklaager on märksõna ka Alver Kivile, siis tõstab ta peamiselt esile siiski sealse suurepärase meediatöö korralduse. „Kõik ajakirjanikud said endale telefoni millel oli 80 naela eest kõneaega,“ meenutas ta, lisades, et seda polnud võimalik ära kulutada ja enamus delegatsiooni liikmeid sai nii ka koju helistada.
„Kui ajakirjanikul oli vaja mõnele spordisündmusele sõita, siis oli tal võimalik saada pressikeskusest auto ja kui ise ei soovinud sõita, siis anti ka koguni autojuht. Ja minu jaoks olid need esimesed mängud, kus kasutasin digifotokat.“