Täna 100 aastat tagasi tegi Voldemar Väli Riias suuri tegusid

6. septembril möödub sada aastat päevast, mil esimene Eesti sportlane tuli sinimustvalge lipu all Euroopa meistriks. Kusjuures see võit juhatas ta medalisoonele õige tükiks ajaks. Pole kindlasti üllatav, et Eesti esimese EM-kulla võitis maadleja Voldemar Väli – meie läinud sajandi algupoole paraadala esindaja, kirjutab maaleht.delfi.ee.

Maadlusvõistluste pidamises oli pärast 1922. aastal Stockholmis toimunud amatööride maailmameistrivõistlusi tekkinud mõneaastane paus. MMid taaselustati alles pärast teist ilmasõda. Nii jäidki üleilmse jõuproovina alles vaid olümpiamängud, millele 1925. aastal lisandusid iga-aastased Euroopa meistrivõistlused.

Millegipärast jäi Eesti esimesest, Milanos peetud EMist kõrvale. Aga kui 1926. aastal peeti Riias teine EM Kreeka-Rooma maadluses, võttis Eesti osa täisarvulise, kuueliikmelise meeskonnaga.

Septembri alguse EM tuli meie sportlastele ootamatult – enne hooaja algust.

Eesti Spordileht kirjutas: „Septembri algul Riias peetud Euroopa esivõistlused maadluses tabasid meie maadlejate peret veidi ettevalmistamatult. Harilikult algab meil maadlejate treening ja hooaeg alles oktoobris, novembris, kuna suvel puhatakse. Nüüdki ei olnud paljud paremad mehed vormis ja ainult üksikud olid suve läbi treeninud.“

Kuna sõidukulud olid väikesed, asus meeskond koosseisus Reinhold Volt, Voldemar Väli, Osvald Käpp, Voldemar Kraanberg, Rudolf Loo ja Otto Pohla siiski teele.

Kreeka-Rooma maadluse teised Euroopa meistrivõistlused peeti Riias 4.–7. septembrini 1926.

Vahest kõige enam loodeti üle 2000 pealtvaataja mahutavas Salomonsky tsirkuses Eesti raskematele meestele. Tegelikkuses läks teisti.

Teisel päeval, kui võistlust alustasid sulgkaallased, viis loos juba esimeses maadlusvoorus kokku kaks kõva kivi: Voldemar Väli ja Rootsi kümnekordse meistri Erik Malmbergi. Rootslase, kellega Väli kemples maadlusmatil järgnenud pool tosinat aastat. Seekordne kohtumine lõhnas finaali järele.

Esimesed kümme minutit püstimaadlust ei andnud paremust kummalegi. Kohtunikud määrasid seejärel 3 + 3 minutit parteris. Loosiga läks esimesena alla Väli. Malmbergi ramm eestlase peale ei hakanud, Väli ei andnud rootslasele mingit võimalust võtet sooritada.

Ja siis oli viikingite maa mehe kord all olla. Väli paremus oli siin kindel, see ei tekitanud kahtlusi. Teenitud punktivõit kuuluski lõpuks eestlasele.

„Riias võisteldes oli finaalis (tegelikult esimeses matšis – T. L.) vastas rootslane Erik Malmberg. Ma olin teda varem Soomes rahvusvahelistel võistlustel üks kord võitnud. Siis oli ka julgust, et võit uuesti kordub, ja see õnnestus mul,“ rääkis Väli ajakirjanik Tiit Karuksile antud usutluses 1989. aasta juulis.

Veel samal õhtul võitis Väli punktidega ka ungarlase Istvan Ambrusi. Malmberg, meie mehe peakonkurent, alistas samal ajal Saksamaa esinumbri Ernst Steinigi.

Sulgkaalu turniir jätkus 6. septembril. Kolmandas maadlusvoorus tuli Väli vastaseks Tšehhoslovakkia maadleja Antonin Zeman. Tšehh pidas vastu 5 minutit ja 38 sekundit, siis keeras Väli oma vastase hammerlock’ist õlgadele.

„Sel ajal, kui mina võistlesin, oli maadluse aeg 20 minutit. Suurtel võistlustel, kus tegi kaasa paarkümmend meest ühes kaalus, ei saanud sa ainult punktisid otsida, vaid pidid võitma ka seljaga. Ja siis sa katsetasid, et saaksid nii ruttu kui võimalik vastase selili,“ ütles Väli Tiit Karuksile antud intervjuus.

Malmberg alistas aga samal ajal võõrustajate lootuse Arvidas Kopmansi ja püsis samuti kõrges mängus.

Teise võistlusõhtu viimaseks matšiks tuli eestlaste vastaseks Ernst Steinig. Sakslane läks täispangale, sest võit võis tallegi meistritiitli tuua. See lisas sulgkaalu pinevaimale matšile vürtsi. Steinig maadleski ilmselt paremini kui üheski varasemas kohtumises. Aga see ei tähendanud veel, et eestlane kehvem olnuks.

Püstimaadlus oli enam-vähem võrdne. Kõik jäi taas partermaadluse otsustada. Väli maadles siin täie lustiga. Pookis vastast, ise kaljukindlalt parteris püsides, ja saavutas kindla punktivõidu koos Euroopa meistritiitliga. Malmbergile kuulus hõbe ja Steinigile pronks.

„Väli oli vahva, paremas vormis kui kunagi varem,“ nentis Riias Eesti meeskonda esindanud Johannes Villemson. „Eriti kindlaks on ta kujunenud partermaadluses, millega ta kõiki oma vastaseid ületas. Ta töö ei ole enam juhuslik, vaid süstemaatiline ja kõiki võimalusi kasutav.“

Voldemar Väli oli selle kullavõiduga leidnud oma kullasoone. Kolm aastat polnud talle seejärel maailmas vastast, sest 1927. aastal tuli ta teist korda Euroopa meistriks ja 1928. aastal lisas sellele loogilise jätkuna olümpiakulla Amsterdamist.

„Omal ajal olid Euroopa esivõistlused ka tegelikult maailma esivõistlused. Vastased olid kõik samad mehed. Vahet polnud, kas EM või olümpiaturniir. Sellepärast oli võit Riias samaväärne kui hilisem kuld Amsterdami olümpial,“ kinnitas Voldemar Väli ka ise intervjuus väliseesti spordiloolasele Reino Sepale Stockholmis 1988. aastal.