Roman Kožuhhovski: Samm edasi on ka püsimine Premium liigas

FC Kuressaare ajaloo edukaim treener Roman Kožuhhovski kogus viie aastaga Premium liigas 48 võitu, sai 41 viiki ja 79 kaotust. Tema hinnangul ei ole oluline mitte ainult koht turniiritabelis, vaid endise jo-jo klubina on Kure jaoks edasiminek ka Premium liigas püsimine.

Kožuhhovski juhendamisel mängis meeskond 2022. aastal välja klubi ajaloo parima viienda koha. 23. novembril jääb karikamäng Paide Linnameeskonna vastu kollastes särkides meeste eesotsas tema jaoks viimaseks.

Viis aastat ühe meeskonna eesotsas, on seda sinu hinnangul ühe treeneri jaoks palju või vähe?

Pärast esimest aastat FC Kuressaares ütlesin, et ma plaanin oma töö alati selliselt, et minimaalselt töötan viis aastat. Ja nagu oleks vette vaadanud nii ka läks. Kaasaegsele treenerile on see tegelikult päris pikk aeg, sest me teame, et meie töö on väga tihe konkurentsiga, kus pidevalt toimuvad vahetused. Suures plaanis on viis aastat selline periood, kus saad anda endast kõik. Pärast seda saan ise edasi minna ning klubil on võimalus uute inimeste ja emotsioonidega jätkata.

Miks andsid siiski juba selle hooaja algul teada, et tänavune jääb sul Kurega viimaseks?

Tundsin, et see on õige otsus kõigi jaoks.

Nagu ikka on viie aastaga võite ja kaotusi, õnnestumisi ja altminekuid. Milline on sinu suurim sportlik kordaminek FC Kuressaarega?

Siin jagaks teema mitte ainult sportlikuks vaid ka emotsionaalseks. Sportlikult tuli nii välja, et igal aastal saime mingi sammu edasi teha. Kogusime piisavalt punkte, et jääda Premium liigasse. Üks olulisemaid oli see, et juba kaheksas hooaeg järjest on meeskond selles liigas ja varem nii ei ole olnud. See on klubi arengule väga oluline. Oleme näidanud, et oleme Premium liiga väärilised.

Mis puudutab konkreetseid kohti tabelis, siis tegelikult oli ka siin progress. 2021. aastal saime klubi ajaloos parima koha ja 2022. tuli viies koht. Kui teistel aastatel polnudki turniiritabelis edasiminekut, siis nägin paranemist sportliku ja mängulise poole pealt.

Tahaks veel välja tuua mängijate arengu ja ka seda võin pidada enda kui treeneri eduks. Oskus töötada kogenud mängijatega ja leida nende jaoks sisemine motivatsioon. Sander Laht, Rauno Tutk, Sander Seeman ja Elari Valmas. Leidsin neile sellise lähenemise, et nad olid tõesti maksimaalselt motiveeritud. Nad said ka tulemuse ja olid selle välja teeninud.

Nägin ka noorte meeste arengut, nad said tugevamaks. Viimasel hooajal pani Karl Orren noore mehena juurde ja sirgus Premium liiga mängijaks. Varem avanes Silver-Alex Kelder, kellesse keegi ei uskunud, kuid näitasime, et ta on võimeline mängima tugevas klubis.

Minu jaoks on emotsionaalne edu Michael Schjönning-Larsen, kes kasvas koondise mängijaks, uskusin temasse ja olen osaline tema edus. Olen rõõmus Sten Reinkorti üle, kes näitas end suurepärase  ründajana. Mark-Anders Lepik jõudis pärast meil mängimist tagasi koondisesse ja on liiga üks paremaid ründajaid. Märten Pajunurm ütles, et saab Kures jalgpalli mängides hingele kosutust. Meil oli keskkond, kus iga mängija sai areneda.

Kõige suurem edu on kindlasti need inimesed, kes minusse soojalt suhtuvad ja sellise pika perioodi järel saan paljusid nimetada oma sõbraks. Täiskasvanuna sõbrad niisama ei teki, nad on läbinud ajakontrolli.

Kuidas suhtud sellesse, et hooaja keskel või hooaegade vahepeal võeti parimad mehed meeskonnast ära ja kõik tuli uuesti üles ehitada?

Sellepärast me töötamegi, et kõik saaks oma karjääris edasi liikuda. Treenerile võib see olla valus, aga kui oma egoism kõrvale jätta ja vaadata meeste arengule, siis on väga hea, kui kõik teevad sammu edasi. Kuressaare on tagasihoidlik klubi ja kui mõni tugevam klubi pakub meestele mängimise võimalusi on see edu ka Kurele.

Kui parimad mehed oleks kõik jäänud meeskonda olnuks ju ikkagi võimalik Kurega veelgi paremaid tulemusi saavutada.

Ma arvan, et jah. Siin on parim näide 2022. aasta, kui suutsime eelmise hooaja järel meeskonna tuumiku koos hoida. Meeskond näitas taset ja tabelis tulemust. Ülejäänud aastatel on olnud palju muutusi.

Muidugi oleks hea, kui minu saavutustest räägiksid teised inimesed, sest hinnangu saavad anda klubi juhid ja fännid. Enne Narva mängu kohtusime juhatuse liikmete Mario Pruuli ja Priit Penuga, kes püüdsid mulle enne viimast mängu anda tagasisidet tehtud tööle. Nad panid meie koostööle hea hinde. Nad ütlesid, et me ei teinud sammu edasi, me tegemine hüppe edasi. Just nende suust oli see mulle tähtis.

Aga miks Kure ei teinud pärast viiendat kohta ikkagi sammu edasi?

Ma näen mitmeid momente. Samm edasi ei seisa mitte ainult kohas turniiritabelis. Samm edasi on ka püsimine Premium liigas ja tegevuste pidev parandamine. Juhid on teemadega kursis ja loodan, et nad pingutavad, et klubi saaks juurde panna. Omapoolse tagasiside olen andnud, et seda infot nad saaksid analüüsida.

Millised momendid?

Ei taha seda avalikult välja öelda. Klubil on uus treener ja nüüd ma sooviks, et tema juba sellega tegeleks.

Eelmisel aastal oli võimalus võita pronks, mis jäi puudu?

Oli periood, kui me olimegi tabelis ka kolmandal kohal. Ma nägin, et paljud meeskonnad lisasid konkurentsis. Paljud seadsid endale kõrged eesmärgid. Ma arvan, et selliste eesmärkide täitmiseks me polnud veel valmis. Kolmanda koha saamiseks tuleb veel kindlasti areneda.

Kas klubi juhtkond püstitas meeskonnale hooaja alguses sellise eesmärgi?

Konkreetset eesmärki polnud. Ma saan aru, et pärast viiendat kohta kõik ootavad, et meeskond saab veel paremaks, see on klubi juhtkonna, mängijate ja fännide ootus. Kuid on reaalsed asjad millel tuleb kaine pilguga vaadata. Kõikides asjades peab klubi juurde panema ja samal ajal ka teised meie klubid seavad ju endale kõrgeid eesmärke. Kes on pikemal distantsil paremini valmis, see omab lõpus mingit paremust. Eesmärki kui sellist polnud, kuid ootused kindlasti olid.

Nagu ütlesid on viis aastat pikk periood, kuid suhtluses erinevate inimeste ja ka sinuga jäi mulje, et eriti just viimane hooaeg koostöö klubi juhtkonnaga kõige parem ei olnud?

Lugesin hiljuti Carlo Ancelotti raamatut, kus ta ütles, et igal tasemel nii suurtes kui väikeste jalgpalliklubides toimuvad ühed ja samad etapid. Algul on treeneri ja juhtkonna vahel sümpaatia, siis mõeldakse ühtemoodi, aga mõne aja pärast vaated enam ei klapi ja tekivad erimeelsused. See on normaalne tööprotsess, mis juhtub isegi suurtes klubides. Peamine, et me kohtusime ja ütlesime üksteisele need sõnad mida pidasime vajalikuks, soovisime edu ja edasi elan Kurele kaasa. Tahan, et ka juhtkond seaks endale eesmärgid edasi areneda ja Kure seda vajab.

Kas erimeelsused mõjutasid meeskonna sooritust ja sportlikku tulemust?

Treener tahab alati paremaid tingimusi ja mitte ainult endale vaid ka mängijatele. Kuid on ka võimalused. Kui olla objektiivne, siis Kurel pole selliseid võimalusi, kui teistel klubidel. Isegi kui võtta tänavune hooaeg, siis jääme kõigile teistele klubidele alla. Paljud pakkusid, et me lendame välja. Samas palju tugevama organisatsiooniga Kalev ja Nõmme United jäid meist tahapoole. Mind on Kures viibimine õpetanud, et peab lähtuma võimalustest ja võtma sellest välja maksimumi.

Kas said oma meeskondadelt maksimumi?

Ei, olen enesekriitiline ja alati esitan rohkem küsimusi ise endale. Treenerina pean mõtlema, mida teha paremini. Mitte alati ei olnud mängul õige taktika, ettevalmistused mõneks mänguks oleks võinud olla teised ja nagu iga inimene tegin ka mina vigu. Teen kindlasti eneseanalüüsi.

Edu aluseks on tihti sisekliima meeskonnas ning mängijate ja treenerite vahelised suhted. Kuidas said meeskonnaga läbi?

See on minu arvates üks suuremaid kordaminekuid. Ükskõik kellega meil olid erimeelsused, siis minu jaoks isiklikult on tähtis see, et olime meeskonnaga kogu aeg ühel lainel. Nad võtsid minu põhimõtted esimesest sekundist vastu ja toetasid mind lõpuni. Viis aastat on pikk periood ja mängijaid oli palju. Individuaalses plaanis ei olnud mul mängijatega erimeelsusi, oskasin igale ühele lähenemise leida. Olen tänulik, et poisid olid alati maksimaalselt professionaalsed.

Palju on räägitud sellest, et publiku huvi saavutamiseks peavad oma mehed olema satsis. Kui paljudel saarlastel on Premium liiga potentsiaali?

See on küsimusi, kus on vaja leida tasakaal. Klubil on hea põhimõte mängida omadega ja mitte välismaalastega. Kindlasti peavad olema mängijad Saaremaalt ja mida rohkem seda parem. Me oleme aga niigi tagasihoidlike võimalustega ja teha siin endale veel piiranguid…..

On loogiline, et Tammekas on rohkem kohalikke, sest linn on suurem. On olemas kindlasti Saaremaa poisid, kes ka tulevikus meeskonda mahuvad. Rasmus Saar ja Andero Kivi on juba sees, Joosep Kobin sai ka minuteid ja kolm mängijat on juba hea. Mulle saarlased meeldivad, neil on oma iseloom ja vaimsus ning loodan, et on neid, kes tahavad meeskonna uksele koputada.

Sa ei võtnud uue treeneri nime väljakuulutamist hooaja sees just kõige positiivsemalt?

Ma teadsin, et tuleb Sander Post. Aga minu arvates anti sellest avalikkusele teada enneaegselt. Oli niigi teada, et 23. novembril on minu viimane mäng ja minu hinnangul oleks pidanud seda tegema siis. Minu soov oli, et meeskond keskenduks konkreetselt hetkeolukorrale. Juhtkond pidas paraku vajalikuks uus treener varem avalikustada, aga oleks olnud parem seda teha nüüd novembris. Minu hinnangul on Sander Post väga hea kandidaat, ta on kvaliteetne treener ja olen rõõmus, et Kure sai tugeva treeneri ja soovin talle ainult edu. Sander ei vaja kindlasti minu nõu ja ta saab kõigega hakkama.

Mis jätab Roman Kožuhhovski Kuresse maha?

Tahan, et ma endast midagi jätaksin.  Kui võtta meeskond, siis olen kõigil soovitanud olla meeskonnana. Kõigil on miinuseid, kuid jalgpall ja Kure suudavad need meeskondlikult kompenseerida. Ma õpetasin üksteist usaldama isegi siis kui meil olid kehvad perioodid. Ma loodan, et sellise usalduse jätan ka endast maha. Enda eeskujul näitasin, et teeme üheskoos palju ja kõik on meie endi käes. Tuleb lähtuda sellest mis on meie tugevused. Kui tulin oli klubi liigas autsaider, täna on aga igati konkurentsis ja suudab veelgi juurde panna. Muidugi armastus üksteise vastu ja armastus jalgpalli vastu.

Mis on kõige positiivsem, mis sa kaasa võtad?

Inimesed. Suhted võtan endaga kaasa. Ma sattusin enda jaoks uude keskkonda ja pidin mugavustsoonist välja tulema. Oli vaja adapteeruda, leida inimestega ühine keel ja austada kohalikku kultuuri. See kulub mulle ka tulevikus ära. Minu jaoks väga positiivne.

Mis jäi tegemata ja miks?

Kohe on keeruline vastata, sest alati on asju mida oleks soovinud paremini teha. Ma andsin endast kõik ja inimesed seda nägid. Kõige tähtsam on see, et tunnen endas jõudu ja energiat, mille andsid mulle minu kõrval olnud inimesed. Lähen rahuliku südamega ja suure motivatsiooniga jätkata treenerina ja loodan, et see kogemus kulub mulle ka tuleviks ära.

Mis tegema hakkad?

Kindlasti olen jalgpallis edasi. Oma 22 aastase tööga on maksimaalne paus olnud 40 päeva. Ma loodan, et minu teadmised kuluvad kellelegi ära. Midagi konkreetset täna pole ja olen pakkumistele avatud. Loodan, et minu ustavus jalgpallile leiab Eestis veel rakendamist. Pere on siin ja me elame siin edasi.

Roman Kožuhhovski TÄNAB!

Ma tahaks avaldada erilise tänu oma treenerite koosseisule. Jan Važinski oli minuga klubis viibimise esimesest päevast, ma tundsin alati tema toetust ja tema kogemusi. Vahetasime omavahel teadmisi.

Igor Morozov andis meeskonnale uue impulsi, alustades 2022. aastast. Ta on inimene, kes on kogenud, alati professionaalne ja tegutseb kirega. Toomas Rebane, kes on minuga kaks viimast aastat olnud. Kogu oma kogemuse, oskused ja teadmised annab ta üle meestele ja sulandus hästi kollektiivi. Ta on inimene, kes meile kohe sobis.

Max Karofeld, kes vastutas viimased aastad väravavahtide treenimise eest. Ta pani treenerina palju juurde ja näen tulevikus tal võimalusi ja eeldusi olla väga hea treener.

Ei saa jätta märkimata kõiki vabatahtlikke, kuid eriti sooviksin märkida ära Teele Sild, Martin Tammel ja Jüri Virves. Palju on olnud neid inimesi ja kardan jätta kedagi nimetamata.

Alver Kivi, kes mind alati toetas ja eriti siis, kui meil olid halvad mängud oli ta alati olemas. Ta on inimene keda ma võin julgelt nimetada oma sõbraks.

Tahaks välja tuua veel Liina Tamme, kes kõigi nende aastate jooksul oli mind toetamas ja alati staadionil olemas.

Midagi fantastilist on perekond Männilaan, kes kõik need aastad on olnud staadionil. Neile on olulised mitte ainult oma poeg vaid kogu klubi. KÖIGILE AITÄH!