Mul on hetkel kõige suuremad tunded, sest enamus oma Eestis oldud ajast olen olnud FC Kuressaare liige ja seepärast on see minu jaoks rõõmu päev. Kuid samas on see ka kurb moment, sest jätan meeskonnaga hüvasti.
Tänane positiivne tulemus on väga tähtis, sest kõik mehed väärivad Premium liigat, klubi väärib kohta Premium liigas. Minule on see väga emotsionaalne moment. Tegin väikese pausi ja intervjuusid ei andnud, sest tahtsin oma emotsioone jagada pärast viimast mängu, kui eesmärk on täidetud.
Riietusruumis kallistasin kõiki, tänasin poisse. Ma pole kunagi sellist rahuldust saanud, kui need viimased kaks aastat Kures tööd tehes. Ja ehkki oli raskeid momente ja keerulisi olukordi, nautisin ma meeskonnaga tööd.
Mul pole kunagi olnud niipalju jõudu kui praegu, mul pole mingit väsimust sekundigi eest. Olen oma mängijatelt ja mind ümbritsevatelt inimestelt, keda on palju alati toetust saanud. Olen uhke tehtud töö üle ja uhke oma mängijatele, sest minu jaoks pole nad mitte ainult parimad mängijad vaid ka parimad isiksused. Läbi hooaja näitasid mehed end maksimaalselt professionaalselt ja usaldust minu vastu.
Sellele, et meeskond võib langeda Esiliigasse ma kunagi ei mõelnud. Kõik minu jutud poistega olid sellised, et meil on jäänud kaks mängu. Kui oli jäänud kolm, siis ütlesin, et veel kolm kohtumist. Olin kindel, sest ma nägin meeskonna sisse, tunnetasin mängijate suhtumist ja mul polnud kahtlust. Selline küsimus üleminekumängudest polnud isegi mõttes.
Pärast mängu ütlesin poistele, et kui tahate teha mulle mingi kingituse, siis parim on see, kui viimases mängus Paide vastu läheme karikasarjas järgmisse ringi. Meid ootab 23. novembril väga tähtis mäng.