Facebooki võrkpalligrupis andis Georg Sonnele intervjuu 23-aastane saarlasest temporündaja Kätriin Põld, kes on vaatamata noorusele Eesti tasemel tuntud tegija ja on esindanud ka Eesti rahvusnaiskonda.
Kätriin, võrkpalliringkonnas teatakse, et sinu ema on Saaremaa võrkpalli eestvedaja (Kristi Põld), sestap küsin naljaga pooleks mitmendal elu päeval ema sind esmakordselt saali kaasa võttis?
Minu ema on Saaremaa võrkpalli tõesti väga palju panustanud ja ma loodan, et ta ise ka teab, kui paljud Saaremaa võrkpallurid talle sekke eest tänulikud on, mida ta on teinud. Aga saali sattusin ma tõesti juba väga varases elueas. Ma olin veel sülelaps, kui ema mind endaga võistlustele kaasa võttis.
Samal teemal jätkates, kas n-ö kodurahu huvides oli soojalt soovituslik valida võrkpall või oled ka mõne teise spordialaga tutvust teinud?
Eks see spordiala sai tõesti valitud selle järgi, et ema tegeles sellega. Kindlasti ei saa öelda, et mind vägisi esimesse trenni viidi. Ma ikka ise ka väga tahtsin, ma arvan, et mul isegi ei olnud mõtetes mingid teised spordialad.
Millal said aru, et soovid võrkpalliga tõsisemalt tegeleda?
See oli sel ajal, kui Peeter Vahtra mind noortekoondisesse kutsus. Sain aru, et minus on potentsiaali rohkem kui seda enne ise olin arvanud ja hakkasin tegema valikuid, et saaksin veel rohkem sellega tegeleda. Sealt tuli ka minu otsus minna pärast põhikooli lõppu Tallinnasse Audentesesse, sest seal oli võimalus hakata treenima kaks korda päevas.
Minu luureandmetel on su käte siruulatus 2:50, kuidas see sind võrkpallurina mõjutab?
Ma pole päris kindel, kas need luureandmed ka tõesed on. Ei mäletagi, millal viimati siruulatust sai mõõdetud. Küll aga annab see mulle teatava eelise võrgu kohal.
Kuidas senise hooaja kokku võtad?
Pigem ikka positiivselt vaatan meie senist hooaega. Ma arvan, et me üllatasime päris paljusid sellega, et me karikafinaali jõudsime. Ma olen väga uhke meie üle ja üli tore on näha, kuidas meie noormängijad on võrreldes sügisega, nii mitu sammu edasi teinud.
Oled otsustanud oma serviseeriatega mitmeid olulisi mänge, palun kirjelda, kuidas suudad hoida otsustaval hetkel külma ja närvi ja mille järgi valid, kelle peale servida?
Ega mul mingit võluretsepti ei ole. Serv on minu tugevus olnud juba suhteliselt noorest east. Ma ei ütleks seda nüüd, et ma ei ole üldse närvis, kui on pingeline seis. Pigem ma suudan servijoone taga oma fookuse panna täpselt sellele tegevusele. Ma üritan mitte üle mõelda, teen otsuse, kuhu servin ja panen servi teele. Valik, kellele servida, tuleb ikkagi üldiselt treeneritelt, kes panevad ka kogu ülejäänud mängu taktika paika.
Kõrvaltvaatajana tundub, et Viimsi Tallinna Ülikool on tänavu hea segu kogemusest ja noorusest. Mida sooviksite hooaja lõpuks saavutada, et võiksite hooaja kordaläinuks lugeda?
Hooaja lõpuks tahaks kindlasti, et medalikapp täieneks ühe Eesti meistrivõistluste medali näol. Eks juba omamoodi on esimene pool hooajast ka vägagi korda läinud tänu sellele, et jõudsime karikafinaali. Aga veel tahaks, et see hooaeg motiveeriks meie tiimi noormängijaid. Et neil silm säraks võrkpalli mängimisest ja kes teab, äkki kedagi neist näeb kunagi tulevikus ka Eesti naistekoondist esindamas.
Sa oled sidemängija Melissa Sokoloviga varasemalt kokku mänginud kaua läks aega, et tema tõstetega taas ära harjuda?
Ma olen Melissaga tegelikult päris mitu hooaega koos mänginud, ka eelmisel hooajal. Kuigi jah, eelmine aasta ei saanud Melissa nii palju mängu aega ja eks me siiani otsime sellist ideaalset kokkumängu. Siiski ma tunnen, et see hooaeg me mõlemad mõistame üksteist rohkem. Muidugi hea kokkumängu eeldus on ka see, et sidemängija usaldaks oma ründajat ning selle olen ma Melissalt loodetavasti välja teeninud.
Kuidas sa kaotustega toime tuled?
Väga erinevalt. Kõik oleneb, mis kaaluga on mäng, kuidas ma ise mängisin, kas ma tunnen, et ma andsin endast piisavalt jne. Aga üritan vaadata kaotuseid kui õppetunde ning kui pärast mitmeid kaotusi saad jälle võiduemotsiooni tunda, siis seda magusam see emotsioon on.
Rae naiskond on end see aasta väga korralikult komplekteeritud ning nad on saanud väga palju mängu praktikat võrreldes meiega. Ma arvan, et iga võrkpalli jälgiv inimene teab, et kogu favoriidi koorem on nende õlgadel. Et meil oleks võimalust karikas enda pea kohale tõsta, tuleb meil õnnestuda kõikides elementides. Mina, Raili Hunt ja Melissa Sokolov oleme ainsad, kes meie naiskonnast on enne karikafinaale mänginud. Nendes mängudes ei tea kunagi, kuidas närv vastu peab. Ka meie peatreenerile on see esimene karikafinaal treenerina ehk paljude jaoks on see täiesti uus kogemus. Aga pall on ümmargune ja kõik on võimalik ehk mina usun, et me võime siin veel ime korraldada.
Millised on tulevikuplaanid võrkpallurina, kas hing ihkaks ka välismaal mängida?
Eks aeg näitab. Hetkel keskendun praegusele hooajale.
Mis on su salajane kirg või hobi?
Ma isegi ei oskaks täpselt öelda seda. Pigem pean vist vastama ikkagi, et võrkpall. Teen seda spordiala täistöökoha kõrvalt ehk pea kogu mu vaba aeg kuulub võrkpallile.
Ootame oma meeskonda inimest, kes armastab sporti. Pakume võimalust teha samm spordiajakirjandusse ja hakata portaalis saaremaasport.ee vahendama maakonna sportlaste tegemisi. Väike samm võib viia suureni. Kui oled huvitatud võta ühendust telefonil 56 47 39 60.
Ootame oma meeskonda inimest, kes soovib ja oskab tegeleda reklaamimüügiga. Kui oled huvitatud, siis portaal saaremaasport.ee on just sinu jaoks. Võta ühendust telefonil 56 47 39 60.
