Jalgrattasport vajab ellujäämiseks järelkasvu

Saaremaa jalgrattaspordi teravik on jõudnud profiklubide lävepakule, mehed kandideerivad Eesti koondisesse ja erinevatel võistlustel on Viikingi klubi sõitjad nõudlejate hulgas. Puudu on veel vaid kõlavad tiitlid. Tagalas valitsev tühjus ala jätkusuutlikusse aga optimismi ei süsti.

„Kui võtta sportlikult, siis on meie Saaremaa rattasport heas seisus,“ tõdeb Saaremaa Jalgrattaklubi Viiking eestvedaja Riho Räim. „Nende aastatega, mis me oleme siin vabast tahtest ja vabast ajast põlve otsas nokitsenud oleme kasvatanud kolm-neli tublit poissi.“

Prantsusmaa amatöörklubis Team Pro Immo Nicolas Roux’s sõidavad Endrik Puntso ja Mihkel Räim, Creuse Oxygene Cyclismes klubis pedaalib Steven Kalf, kes peavad end sel aastal otsustavalt näitama, et oma karjääris edasi minna.

„Steven on esimest hooaega Prantsusmaa klubis, tal aitas lepingut sõlmida Mihkel ja nüüd peab ta ise olema mees, et end seal kindlustada,“ selgitab Riho Räim.

„Hooaeg saab olema talle muidugi keeruline. Tõenäoliselt ei pea ta oleme esimesel aastal igal pool hea, kuid ta peaks enda jaoks välja nokkima mõned võistlused, kus tulemus ära teha ja kindlustada endale ka Prantsusmaal järgmiseks aastaks leping. Usun, et Steven saab sellega hakkama.“

Eesmärgid paigas

Klubide eduka esindamise kõrval on saarlaste selle suve põhieesmärk esineda hästi Eesti meistrivõistlustel U23 ja juunioride klassis, kus soovitakse võidelda kirkaimate medalite nimel.

Meie poiste põhieesmärk on näidata seal tulemust, et tagada endale koht Eesti koondises augusti algul Tartus toimuvateks Euroopa meistrivõistlusteks. Kuna see võistlus sõidetakse oma koduradadel, tuttavas kliimas, oma mägede ja kurvidega, siis seal tahetakse ka olla tasemel.

„Kindasti paneb see poistele pinge peale, aga ma loodan, et nad peaks olema selle masinaklassi mehed ja suudavad sellest üle olla,“ märgib Riho Räim. „Kuna Eestile pole U23 vanuses viimased ajad mingit hiilgetulemust toonud, siis soovitakse kodus parimat ja seepärast alaliit võistluse korraldamisõigust ka taotles.“

Juulis osaletakse Jerseyl toimuvatel Saarte mängudel. „Arvan, et meil on väga löögivõimeline meeskond,“ räägib Riho Räim. „Kui poisid terved püsivad ja Andres Lauk tuleb appi, siis läheme ka sinna medalite järgi.“

Saarlastest noorim Karl-Patrick Lauk harjutab igapäevaselt Otepääl Audenteses ja kandideerib omaealiste Eesti koondisesse. „Patul on seal kõik võimalused hästi treenida ja areneda, mis ongi tema eesmärk,“ lausub Räim.

Tagalas valitseb tühjus

Kui Eestis on vähe jalgrattaklubisid, kes saavad end sõitjate taseme poolest Viikingiga kõrvutada, siis pilt tulevikust enam nii helge ei ole. Samal ajal, kui klubi esiratturid pürgivad kõrgete eesmärkide poole ripub Viikingi praeguses residentsis Kuressaare rattapoes hulk võidusõidurattaid sõitjate ootuses.

Noori, kes nad sealt võtaks, sadulasse istuks, treeningutele ja võistlustele kihutaks ei ole. Tagalas valitsev tühjus pikemas perspektiivis samal tasemel jätkamist ei tõota, halvemal juhul tähendab see hoopis Saaremaa jalgrattaspordi ajaloo annaalidesse kandmist.

„Rattasport ei ole surnud,“ märgib siiski Riho Räim, lisades, et klubi võimalused ei ole paraku sellised, kus saab tegeleda meeletute massidega. Treeninguid on saanud pakkuda vaid mõnele poisile ja see töö on olnud viljakas. Samas ei ole olnud võimalust võtta uusi poisse peale.

„Ma ei kahtle üldse selles, et Saaremaal poleks järgmisi Laukusid või Räimesid. Kindlasti on jäänud neid küll vähemaks, kuna elu-olu on läinud teiseks. Valitakse kergemaid ja vähem aeganõudvaid spordialasid. Rattasport ei ole kindlasti kerge, sest päevas tuleb leida kolm-neli tundi treeninguks. Üldiselt soovitakse tunniga vajalik treening ära teha.“

Riho Räime sõnul peab aga tõsiselt mõtlema, kuidas edasi minna ja kuidas edasi tegutseda. Varustus on klubil olemas, kuid täna on kõige suurem probleem see, et pole inimest, kes noortega tegeleks ja trennis käiks. Noori lihtsalt üksi trenni saata ei saa, sest keegi peab vastutama turvalisuse eest.

Oma tegutsemisaastatega pole siiani suudetud lahendada ka seda, et klubil oleks üks peavari, kust välja trenni minnakse ja tagasi tullakse, kus rattaid hoida ja peale trenni pesta saaks. Rattapood on olnud seni alternatiiviks.

Vähesed ressursid piiravad tegevust

Riho Räim tunnistab, et on 20 aastat Saaremaa rattaspordi asja ajanud ja kindlasti ei ole ta püssi põõsasse visanud. Ta lisab, et samal tasemel jätkamiseks on vaja palgalist töökohta, kes saab täielikult pühenduda ala arendamisele ja treeningutele. Praegu sellist võimalust ei ole.

Räime sõnul on riik loonud hulgaliselt klubide toetamise võimalusi ja omavalitsus on toonud spordikooli alla uusi spordialasid, kuid jalgrattasport ei ole siiani vääriliseks osutunud.

„See kultuuriministeeriumilt treeneri palgalisaks eraldatav summa ei ole väikestele klubidele abiks, vaid on päästerõngas neile, kellel juba on treenerid palgal,“ leiab Riho Räim. „Pearaha süsteem toetab alasid, kus kandepind on suur. Rattaspordis ei ole võimalik tegeleda 20-40 lapsega, kus pearaha võimaldakas hakata maksma ka palka.“

Suured kulutused lähevad võistlustel käimisele ja transpordile, sest kevadest sügiseni on vaja pea kõik nädalavahetused käia mandril võistlustel. Selleks on vaja autot, kuhu kõik sisse mahub. Täna saab klubi kasutada kaheksa kohalist bussi, aga suurem sõiduvahend läheks juba väga kalliks.

Paraku on ka nii, et mida kaugemale poiss jõuab, seda paremat varustust peab klubi hakkama talle soetama ja seda paremaid treeningtingimusi tuleb sõitjatele luua.

„Meie pluss on see, et on vähe mehi, aga jutumärkides on miinus see, et nad on kõik head ning tahavad head varustust ja korralikku ettevalmistust,“ selgitab Riho Räim, lisades, et paraku see kõik maksab.

Klubijuht ei jäta siin kivi viskamata ka Eesti Jalgratturite Liidu kapsaaeda, kes oma peakontorist suurt kaugemale ei näe. „Nad on õnnelikud, et alaliidus on palju klubisid kirjas, kuid kui palju neist tegeleb täna noortetööga nad ei tea,“ märgib ta.

„Eesti koondise tasemel sõitjad on pärit just äärealadelt ja alaliit peaks just sinna oma tähelepanu suunama ja vaatama, kuidas nad hakkama saavad. Oleme tootnud koondisele häid mehi, siis oleks normaalne, kui saaksime toetust ka alaiidult, et uusi poisse kasvatada.“

Saaremaa velotuur riiulil

Veel mõned aastad tagasi oli Saaremaa velotuur kindlasti üks meie spordi firmamärke. Paraku jäi ta ühe väikese klubi õlgadele, kellele hakkas lõpuks kõrgetasemelise võidusõidu korraldamine üle jõu käima.

Nii tunnistab Riho Räim, et midagi pole teha, sest kogu elu on läinud ääretult kalliks ning võistluse sellisel korralduslikul ja sportlikul tasemel hoidmiseks nagu viimased aastad ei ole velotuuri korraldajatel enam ressursse.

„Täna on isegi keeruline meie kevadisi võistlusi korraldada. Nõudeid ja igasuguseid regulatsioone tekib juurde ja vabatahtlikke inimesi on jäänud vähemaks,“ kurdab ta.

Riho Räime hinnangul on kogu Saaremaa spordi üks võtmeküsimus selles, et ollakse ääreala. Kui lapsed saavad vanemaks lahkuvad nad siit paraku varem või hiljem ja nii ollakse siin doonorklubideks suurtele Eesti klubidele.

„Tunnen uhkust, et meie poisid, kes on siit jala alla saanud, on jäänud oma koduklubile truuks ja sõidavad Eesti võistlused Viikingi särgis,“ kiidab klubijuht oma tipprattureid.