Saaremaa jalgpallurid on avanud oma järjekordse hooaja, võistlustules on esiliigas FC Kuressaare, teises liigas FC Kuressaare II, kolmandas liigas Saaremaa JK aameraaS ja Saaremaa Malev ning naiste esiliigas FC Kuressaare. Lisaks rahvaliiga ja noorte meistrivõistlustel osalevad võistkonnad. Kokku on tegevusse haaratud pea poolsada mängijat.
Sellist armaadat mängijaid, võistkondi ja liigade arvu ei ole vastu panna ühelgi teisel maakonnas harrastataval spordialal. Kui varem on oma sportlike tulemuste parandamisel kasutatud abijõudu ka mujalt, siis tänavu on seda võimalust konkurentsis püsimiseks kasutanud kõige enam FC Kuressaare naiskond.
Eelmisel aastal hakkas oma klubi jõududele panustama ka FC Kuressaare esindusmeeskond. Küsimus sellest, kas omadega või lisajõududega on selleks korraks leidnud vastuse.
„Kui ise teed fanatismist, siis seltskond tuleb kaasa,“ tunnistab 90-tel klubi BB Sport vedanud ja Saaremaal jalgpallitreeningutega alustanud Johannes Kaju, lisades, et poisid harjuvad ise ka sellega ära.
„Meil olid läbi suve Karujärvel laagrid, neil hakkas tekkima kindel režiim ja meil tekkis üks kindel kamp. Meil polnud mingit taset, saime peksa igalt poolt, aga just see tiimitunne pani aluse sellele, et jalgpall oli peas, hinges ja igal pool ning seda ala enam maha ei jäta.“
Üks tiim, ühtne meeskond
Kaks aastat mängis noorteliigas BB Sport, siis sündis FC Kuressaare. Mängijad kasvasid üheks, omandasid kogemusi ja tõstsid mänguklassi. Indu harjutamiseks saadi siis, kui Saaremaa koondis osales esimest korda B7 mängudel ka jalgpalliga.
Poisid omandasid seal oma esimesed rahvusvahelised kogemused. Kokkuvõttes saadi neljas koht, aga kohaliku Rügeni võistkonnaga mängiti 1:1 ja sakslastele kaotati penaltitega.
„See andis poistele nii kõva motivatsiooni ja nägime ise ära, kus me võime noorte tasemel Euroopas olla,“ räägib Johannes Kaju. „Seal mängiti küll väikesel väljakul seitse seitsme vastu, aga kahe aastaga olime saavutanud sellise taseme, et ei pidanud häbi pärast maa alla vajuma.“
Nii sai jalgpall populaarsust aina juurde ja poisse, kes soovisid nahkkera muruplatsil taga ajada oli üha enam. Suvel oli Karujärvel laager, kus osales mitusada poissi. Treenerid ja poisid said koolitusi, tase tõusis ja suurenes sisemine konkurents.
Esimese grupi tuumiku moodustasid praegugi veel mängivad mehed. Väravavaht Mihkel Aksalu esindab Soomes Seinäjoen JK meeskonda ja kuulub Eesti koondisesse, Märt Kluge, Reio Alt, Arli Saar ja Ott Torn esindavad FC Kuressaaret.
„Kõik tegutsesime siis kõva entusiasmi peal, olin nendega pidevalt kaasas, kui lapsevanem. Mind huvitas tiimi kooshoidmine,“ räägib Johannes Kaju. „Konkurents oli võrkpalliga siis päris tihe ja Edgar Haavik tahtis endale nii mõndagi minu poissi, aga nad valisid lõpuks ikkagi jalgpalli.“
Omadel suurem vastutus
Kui FC Kuressaare hakkas mängima kolmandas liigas, tulid meeskonda leegionärid, kelle ülesanne oli tuua lisajõudu. Johannes Kaju sõnul tekkisid just siis esimesed käärid.
„Saarlastes tekitas lõhenemise see, et toodi täiesti võõrad mehed ja tiimi tunne lagunes,“ selgitab ta. „Tuldi mängule ja öeldi, et vot need mängivad täna. Mäletan, et esimene kaotus tuli meil Lillekülas, kus mängisime satsiga keda oleks pidanud pika puuga võitma, aga saime 1:5 kaotuse. Kaks staari hakkasid omavahel mängu enda peale võtma, saarlased vaatasid pealt ja keegi usaldanud enam kedagi. Tahad meeskonda ära suretada, pane paar võõrast meest sisse ja kogu lugu.“
Praegu on FC Kuressaare taas saarlaste põhine meeskond, kus panustatakse oma klubi kasvandikele. Paar hiidlast annavad vaid lisaväärtust ja hoiab kontakte naabersaarega üleval.
„Ma ei ole praegust seisu pädev kommenteerima,“ tunnistab juba aastaid jalgpallist eemal olnud ja nüüd surfile keskendunud Johannes Kaju. „Kui vaadata, kui palju poisse on jalgpalli juures, siis nad tunnevad üksteist ja nad võivad teine-teise peale loota. Kui saame võidu on see meie oma, kui kaotame on see ikka meie oma. Pole enam mõne mandrimehe peale seda asja ajada. Kõik on nüüd oma meeste asi ja see näitab, kuhu on ala arenenud.“
Kuigi FC Kuressaare logo autor Johannes Kaju on tänaseks jalgpallist eemaldunud, on ta toimunud arengutega siiski rahul ja leiab, et istutatud seemnest on arenenud juba päris tugeva varrega taim.
„Kui me võtame kaks suuremat ala purjetamise ja jalgpalli, siis näeme, kui palju on tippspordis jalgpallureid, neid on rohkem. Purjetajad on rohkem hobina tegelevad mehed, võistluspurjetajana neid eriti ei ole.“