main banner
Saaremaa Spordisõber logo




Mihkel Räim Vueltal. Israel Start-Up Nation

Mihkel Räim Vueltal. Israel Start-Up Nation

Mihkel Räim: Isegi kontinentaalklubi leidmine on õudusunenägu

Kategooriad: Jalgrattasport
Autor: Alver Kivi
09.02.2021
10:21

Jalgrattasõidu üleminekuturg võib olla julm ja karm koht ning Mihkel Räim on üks paljudest sõitjatest, kes pole veebruariks leidnud endale tööandajat. Kui Israel Start-Up Nationi meeskond ei pakkunud 27-aastasele saarlasele lepingupikendust võitleb ta jätkuvalt oma elukutselise rattasõitja karjääri jätkamise nimel.

Mihkel Räim esindas Iisraeli meeskonda viis aastat. Viimased nädalad end Hispaanias Gironas harjutades vormis hoidnud Räim sai Israel Start-Up Nationi ridades 16 võitu ja 34 poodiumikohta. Läbirääkimised käivad ja varuvariandina on võimalus liituda Prantsusmaa amatöörklubis Pro Immo Niocals Roux, kuhu ta kuulus ka 2015. aastal ja kus sõidab ka Karl Patrick Lauk.

Tunnustatud jalgrattaspordi ajakiri Cycling News uuris Mihkel Räimelt hetkeseisu ja tulevikuplaane.

Tere, Mihkel, kas saaksite anda meile ülevaate oma olukorra kohta praeguses seisus?

Ütlesin endale – olgu, saan kontinentaal tasemel ühe aasta ära teha ja võib-olla, kui hooaja jooksul midagi avaneb, leian parema lepingu. Kuid isegi kontinentaal meeskonna leidmine on hetkel õudusunenägu.

See on üsna sama olukord. Ma olen kõike proovinud, arvan. Alguses vaatasin oma agendiga WorldTouri meeskondi, kuid siis sain aru, et seda ei juhtu. Siis olin üsna kindel, et mõni Prokontinentaal meeskond Hispaanias või Itaalias võtab mind peale. Sain aru, et pean tõenäoliselt sõitma miinimumpalgaga, kuid üks aasta sellest oli minu jaoks ok. Aga pakkumisi ja üldse huvi polnud.

Kus te asute?

Olen Gironas. Olin Eestis tagasi kodus, kuid rattaga sõita oli külm ja raske, nii et mõtlesin, et parem on suunduda Gironasse, sõita lihtsalt rattaga ja vaadata, kas midagi tuleb. Elasin siin eelmisel aastal, kuid kolisin välja, sest lepingu leidmine oli järjest raskem, nii et jään praegu oma sõbra juurde. Ma tean teid, seega on vaimselt lihtsam treenida.

Kas treenite sama palju kui tavalisel talvel?

Alustasin hiljem, sest kodus polnud ma tegelikult motiveeritud. Tegin muud kui rattaga sõitmine. Tegelesin murdmaasuusatamisega ja olin palju jõusaalis. Tegin küll ka rattasõitu, aga see oli päris külm. Ootasin, kas mul on vaja meeskonnaga kuhugi minna, aga ei. Nii otsustasin minna Gironasse – põhimõtteliselt lähen puhkusele, aga lihtsalt rattaga, lihtsalt trenni.

Kas teil on olnud paljutõotavaid pakkumisi?

Tegelikult plaanisin midagi juba ette. Kui ma midagi ei leia, siis lähen tagasi Prantsusmaale ja amatööride tasemele. Seal on üks meeskond, Pro Immo, kus ma 2015. aastal sõitsin, nad annavad mulle positsiooni. Nad on üsna lahedad ja avatud meelega. Neil on nimekiri juba olemas, kuid nad lihtsalt ootavad mind.

Ma olen ühenduses ühe kontinentaal meeskonnaga, kes mind väga tahab, kuid üritab ka minu jaoks raha leida, sest poiste võistlustele ja muule saatmine pole enam odav. A-plaan on pääseda sellesse meeskonda ja kui see ei õnnestu, siis tõenäoliselt Prantsusmaa amatöörmeeskond.

Kuidas toimiks amatöörmeeskond raha ja pereelu mõttes?

Harrastajate tasemel on Prantsusmaal tegelikult alati olnud lihtsam. Kui oled hea sõitja, annavad nad tavaliselt korteri ja saab kasutada meeskonna autot. Prantsusmaa amatöörliigas toimub igal nädalal vähemalt kaks või kolm võistlust ja need annavad natuke teenimisvõimalusi, et saaks ellu jääda. Rahaliselt on see ilmselt lihtsam. See on turvalisem.

Perekondlikult on see keerulisem. Mul on sõbranna, keda saaks külastada ainult siis, kui on parem lennuplaan. Põhiprobleem on see, et kui minna amatööride juurde, on proffide juurde tagasi põrgata üsna raske.

Kas see tegi haiget, kui Iisraelis pikendust ei saanud?

Ausalt, jah, see on valus. Ma saan aru, et alguses olid neil minu jaoks suured lootused, kui hakkasin võistlusi võitma. Nad arvasid, et minu edasiliikumine on fenomenaalne ja ma võidan järjest suuremaid võistlusi, kuid ilmselgelt maailm nii ei toimi. Mul oli halbadel hetkedel ebaõnnestumisi. Kaotasin 2018. aastal kaks kuud luumurruga ja eelmisel aastal murdsin kämblaluu ​​kohe, kui hooaeg Sibiu Touril taas algas. Siis võtsid nad tööle suuremaid staare ja lõpuks ei saanud ma lepingut.

Kui ma vastutaksin meeskonna eest, annaksin sõitjatele vähemalt pakkumise miinimumpalga saamiseks. Ma ei ole see mees, kes teenib miljon eurot. Olen kindel, et kui nad tõesti tahaksid, oleks nad võinud leida lahenduse, kuid nad isegi ei mõelnud sellele ja see oli minu jaoks võib-olla kõige hullem. Ma ei tunne end selles nii hästi, aga igatahes on see äri, see on elu.

Kas see valmistab pettumust, kui näete, et meeskonna viimased kohad täidavad teised sõitjad? Kas on kadedustunnet või tunnet, et võiksite paremini tööd teha?

Olen näinud allkirju, millel pole üldse mõtet. See on lihtsalt vaimselt raske, kui tead, et oled parem kui üks tüüp. Kui olete parem kui hr X, kuid hr X saab lepingu samast kohast, kuhu lootsid saada, on see valus. Mõnel kutil, kes allkirjastab WorldTouri meeskonnaga lepingu on võib-olla nii hea agent või on neil mõni muu kraam sees, kuid minu jaoks pole mõnes tehingus mõtet. Ma ei saa sellest aru.

Kui raske on olnud pead üleval hoida?

Gironas jalgrattaga päikese käes sõitmas … Mul on üsna hea olla. Kuid kodus olin masenduses. Talv Eestis, külma, päikeseta, mõtted on lepingutel, lähed Twitterisse ja kõik käib rattaga. Püüad lihtsalt öösel magama minna ja hommikul ärgata ning loodad, et kõik on parem. See on päris raske.

Kas arvasite, et kontinentaalmeeskonda on nii raske leida?

Parimad meeskonnad – hea varustuse ja kalendriga – on arendustiimid ja ma olen nende jaoks liiga vana. Pärast seda on järel maksimaalselt viis meeskonda. Võistkonnad, kes on nõus palka maksma on Prantsusmaa meeskonnad, kuid headel meeskondadel pole finatskatet ja nad pole selle aasta kalendris kindlad. Samuti soovivad paljud meeskonnad tõesti kohalikke tüüpe, mis on samuti OK. Aga jah, vaimselt on see väsitav.

Noh, ma leidsin, et paljusid neist meeskondadest tegelikult pole. Need eksisteerivad ainult Internetis. Kui vaatad mõne meeskonna kalendreid, maksavad nad UCI-le lihtsalt ilma põhjuseta litsentsi. Lõuna-Koreas on kuus või seitse meeskonda, kuid nad teevad aastas ainult ühe UCI võistluse. Nimekiri on pikk. Seal on nagu 100 kontinetaalmeeskonda, kuid kui sa tegelikult vaatama hakkad, siis seda ei ole.

Kas olete endale midagi tähtaja määranud?

Kui ma selle aasta lõpus 2022. aastaks lepingut ei leia, otsustan ja peatun, kuid hetkel ei ole ma kunagi mõelnud lõpetamisele, sest viimased 10 aastat töötasin nii kõvasti ja tõestasin, et suudan võita profisõite. Ma arvan, et see on lihtsalt halb õnn ja jama.

Share


Portaal on valminud Kohaliku omaalgatuseprogrammi toel
Toetajad:
Kuressaare

Tule meie meeskonda!

Ootame oma meeskonda inimest, kes armastab sporti. Pakume võimalust teha samm spordiajakirjandusse ja hakata portaalis saaremaasport.ee vahendama maakonna sportlaste tegemisi. Väike samm võib viia suureni. Kui oled huvitatud võta ühendust telefonil 56 47 39 60.

Ootame oma meeskonda inimest, kes soovib ja oskab tegeleda reklaamimüügiga. Kui oled huvitatud, siis portaal saaremaasport.ee on just sinu jaoks. Võta ühendust telefonil 56 47 39 60.