Kiirabiõde tahaks koroonaviiruse asemel tõrjuda jäähoki litreid

Kui paljude hinnangul on jäähoki üks vägivaldne mäng, kus voolab veri ja purunevad hambad, siis Kuressaare haiglas kiirabibrigaadi juhtiv Helena Liive tahab olla jääl just väravavaht ning on teinud seda profi- ja koondise tasemel. Paraku tuleb täna lahingus koroonaga toimetada eesliinil ja mängimine on jäänud tahaplaanile.

Tänaseks on Helena Liive ründajate pealeviskeid tõrjunud juba 15 aastat ja ta on oma valikuga väga rahul. „Ma ei ole kunagi kahetsenud. Mulle annab see adrenaliini ja mulle meeldivad, kui on hästi tugevad pealelöögid ja -visked,“ rääkis ta.

„Muidugi, kui saad halva nurga alt litriga lõua alla või vastu kiivrit on korraks ka valus. Ka litriga vastu kintsu saada ei olnud meeldiv. Algusaegadel, kui väravavahi kaitsmed oli nõukogude aja lõpu omad, siis said põlved vastu jääd päris palju tampi. Tänapäeva varustusega tegelikult ei ole enam valus.“

Helena Liive hinnangul on hokimängijate valulävi teiste spordialadega võrreldes kõrgem ja iga asja peale kohe pilli lahti ei aeta. „Füüsiline kontakt on nii või naa mängu osa ja teiste hulgas tuleb seda ette ka väravavahil,“ lausus Liive, lisades, et kui mängijaid liiga palju värava ette koguneb, siis üritab ta neid sealt laiali lükata ja selleks peab tihit kasutama ka jõudu.

Helena Liiva sõnul võib olenevalt riigist, kus mängitakse mäng ka pisut jõulisem olla, aga Eesti liiga on selles osas leebem variant. „Kui kunagi sai Soome liigat mängitud, siis kasutati seal rohkem jõudu. Naistehokis ei ole kehamäng lubatud, kui jääd vahele saad karistuse. Lisaks mängivad naised kiivrivõrega,“ selgitas väravavaht.

„Eestis on suhtumine naiste jäähokisse pigem positiivne. Paljudel on huvi, aga ei julgeta trenni tulla. Olen Saaremaal juba pikemat aega mõelnud sellele, et proovida rullhokit, kuna siin on jääd vähe, siis oleks see alternatiiv.“

Väravavaht on võistkonnas keskses rollis

Saaremaale kaks ja pool aastat tagasi kolinud Helena Liive pani Tallinnas jäähokitrenni ema. Kui ema sai teada, et tütar soovib minna kickboxi trenni tuli tõrge. Kuna tema kolleeg mängis samal ajal jäähokit, siis pakkus ema Helenale võimaluse proovida ka seda ala. Põhjenduseks oli, et hokis on hüppeliigesed fikseeritud ja ei pea liiga palju vigastuste pärast muretsema.

„Hoki hakkas kohe meeldima,“ tunnistas Helena Liive, kes algul oli väljakumängija, aga mingil ajal ütles treener, et kui keegi tahab väravavahiks saada, siis on aega otsustada viis sekundit. Kuna keegi ei vastanud, siis ütles Liive, et okei ma proovin selle asja ära.

Helena Liive hinnangul on ameti juures kõige raskem see, et väravavaht on võistkonna keskpunkt. „Kõik millegipärast kurdavad oma muresid just väravavahile,“ märkis ta. „Naiste hoki on nagu naiste puhul ikka väga paljude intriigidega. Võistkonna mängus on naised erinevad ja treenerid on erinevad ning omavahelisi konflikte ja solvumisi on palju. Minu jaoks on tähtis, et kui võistkond sellepärast korraks laguneb, siis tuleb meeskonnavaim jälle üles otsida.“

Positiivseid emotsioone pakuvad Helena Liivele head tõrjed ja muidugi mängu võit. Kui on olnud hea mäng, aga võit siiski ei tulnud nopib ta enda jaoks parimad asjad välja. Kui Liive oli noorem, siis mängis ta unes kõik mängud enda jaoks läbi.

„Hea tõrje on see, kui olen potentsiaalse värava ära tõrjunud ja naiskonda päästnud,“ selgitas Helena Liive. „Kui ma eelmisel hooajal taas üle pikaaja hokit mängisin, siis olid mul mälus oma endised võistkonnakaaslased ja teised Eesti mängijad. Teadsin kuidas nad väravale tulevad ja millised on siis nende mõtted ja plaanid. Kui ma selle õigel hetkel ära taban ja selle tõrje teen, siis see on minu jaoks Yes.“

Profi- ja koondisekarjäär

Helena Liive (neiupõlve nimi Uibo) on kahekordne Eesti meister ja võitnud korra hõbeda. Lisaks Eestile on väravavaht klubitasandil mänginud veel Soomes ja Türgis. Naiskonnaga Dreamland Queens mängis ta kaks hooaega Soome liigas, mis oli väravavahi hinnangul võimas kogemus.

2012. aastal mängis Liive Türgis Ankara ülikooli naiskonnas professionaalina. „Sõbranna Janely Pokk käis eelnevalt seal mängimas, tekkisid tutvused ja siis kutsuti mind väravavahiks. Sellel ajal oli sealne tase natuke nõrgem, kui Eestis, aga võimalused ja tahe suurem,“ rääkis ta.

Nagu paljudele sportlastele on eesmärgiks pääs oma riigi koondisesse nii on ka Helena Liive sini-valge särgi selga tõmmanud. 2008. aastal käis ta naiskonnaga Rumeenias neljanda divisjoni maailmameistrivõistlustel, kus saadi neljas koht.

Vahepeal pausil olnud koondis tegutseb taas ja kutse liitumiseks sai ka Helena Liive, aga enne koosseisu lõplikku kinnitamist ta loobus. „Väga raske südamega andsin oma koha 18-aastasele noorele tüdrukule,“ selgitas ta.

„Sest minu jaoks tundus see ebaaus, kui mängija, kes pole jäätrennis käinud saab koosseisu ja see tüdruk, kes näeb kogu aeg vaeva ei saa. Vana rasva pealt koondisesse minna tundus ebaõiglane. Samas oleks minu soov ikka ka koondises mängida.“

Hooajal 2019-2020 kuulus Helena Liive HC Grizzlyz ridadesse. Sinna sattus ta juhuslikult sõbranna kutsel, kelle sõnul oli naiskonnal vaja varuväravavahti. „Mõtlesin, et lähen, aga siis tuli välja, et olin äkki hoopis põhiväravavaht,“ märkis Helena Liive.

„Kuna ma teadsin Saaremaale kolides, et siin ei ole jääväljakut, siis andsin endale aru, et  võimatu on korralikul tasemel mängida, kuigi väga tahaks. Eelmine hooaeg käisingi vaid mängudel, kodus tegin jooksutrenni. See oli lihasmälu pealt mängitud hooaeg, mis kahjuks koroona tõttu pooleli jäi.“

Selle hooaja jättis Helena Liive pandeemia tõttu ära, sest teadis oma peas, mis siin edasi saama hakkab. „Aga ma ei ole kellelegi öelnud, et ma enam kunagi hokit ei mängi, ma pigem just tahaks pärast seda just eriti minna jääle,“ lausus ta.

Lähedased ja sõbrad toetavad

„Minu ema on selline, kes ei julge jäähokit vaadata. Ta on seda teinud elus vaid korra ja oli siis väga hirmul,“ tõdes Helena Liive, kelle sõnul on ema, pere ja kolleegid tema tegemistesse siiski positiivselt suhtunud.

„Kolleegid arvavad, et olen antuke hullumeelne. Kui Saaremaale tulin osalesin naiste jalgpallitrennides ja sai trenni ka tehtud. Sujuvalt läksin ka seal väravasse ning ühel turniiril saime spordihoones Lümanda Saurustega ka teise koha, kuigi viimases mängus suutsin sõrmeluu murru saada.“

Tasapisi on Helena Liive ka väikesele pojale uisud alla pannud ja kodu juures olevale jääplatsile viinud. „Kui ma poisi miinuskraadidega esimest korda jääle viisin panin talle ikka ka hokivarustuse selga ja ta ei kartnud kukkuda,“ lausus ta.

Viimasel ajal on Helena Liiva tulenevalt oma elukutsest toimetanud ka Covid-19 leviku vastasel rindel. „Saarlased on pandeemia ajal laisaks jäänud,“ tõdes ta. „Kahjuks need numbrid kasvavad ja olukord hakkab minu silmis kahjuks võrduma sellega, mis oli siin kevadel. Aga seda oli oodata, sest spad ja muud asjad olid lahti ning aastavahetuse järelmõjud hakkavad tunda andma.“